T�na siis homesick p�ev. T�itsa tore, oli aega m�elda (m�tteid tuli lausa kaks)! Samuti 3h vannituba pahteldada, MSNs lobiseda ja isegi k�mneid tuhandeid t�hem�rke teksti toimetada. Telekat ei vaadand! N��d k�lastasin Nurmenoku aapteekki ja s�itsin trolliga peatusevahe m�kra. Elu n�rvik�di, raisk.

Keegi Niina helistas t�na j�lle, nii et ma v�in edaspidigi CVsse vene ja saksa keele kirjutada. T�di neid r��kis ja kahe keele peale sain ka mina oma s�numi edastatud. Ta ise pakkus ka pea iga s�na m�lemas keeles. Ehk kohtun kunagi ka Linda de Moli ja Thomas Gottshalckiga, et neid enda harimise eest k�ttpidi t�nada. Haribo ja KitKati reklaamist ma ei r��gigi.

Ahjaa, ma ei r��kinudki oma Viru Keskuses k�igust. Bodyshopi leidsin, refille ei m��dud seal ka. Elu m�tet samuti ei leidnud, ega ka seda kohta, kuhu auto j�tsin. Kui l�puks p�evavalgusse p��sesin, olin t�kk aega kindel, et tulin Lillek�la staadionil maa peale. Aga parkla oligi poolelioleval betoon-metallkatusel, vaat kus lops.

V�hemalt on laev valmis ja saab homme vette. �ksildast kalapaati n�gin Kopli lahes lauba, ilmselt passis RaMkooli lapsi ja oli narkodiiler hoopis. J��d ei olnud, nii et purjetada saab. Aga kui j�� ka oleks - murrame l�bi.