enesekehtestamine

panin korraga täna aja kinni juuksurile ja hambaarstile! poleks uskunudki, et juba pärast kahte kuud julguse kogumist suudan end ühel ja samal päeval niimoodi kokku võtta...

kõik on valesti

Vaid kaks nädalat Eestist ära olnd, aga kodu tundub väga imelik. Vähemalt pesi Käbi köögis nõusid, kui laekusin ja tundus natukenegi hubane see paik (klassikalise „Honey I’m home” vastu ei saa ikka miski, kui mesi ka ootamatult sisse kolinud meheks osutub). On vahepeal rottidega võidelnud ja puha, kuigi sitad ei paista mürgile siiski alluvat.

Samuti olen vahepeal vähemalt viis kilo juurde võtnud, ehkki Nõmme kaal näitas veel rohkem, aga see valetab ka. Kuradi kella pealt söömised ja siis veel rootsi lauad laevade peal - eile tõstsin nigu rase oma kõhtu öösel kajutis narile. Riided veel mahuvad selga, kuigi pesumasin läks jälle umbe. Uppsala H&Mist ostsin vaid sokke, kuna muud polnud – aasta pettumuse tiitel on välja antud. Noh, ühe kamsiku sain ka, aga ma pole veel välja mõelnud, mis plärakat seal kujutatakse. Tõenäoliselt jääkaru, aga värve esineb veits palju. Võibolla see monster Lost’ist. Positiivse poole pealt olen tavapärasest 2-3x vähem suitsetanud viimasel nädalal ja Rootsist ostetud kahest snusitornist saab mõtteline võõrtuskatse sigarettidest.

Nädal aega olen ka viieaastase lapsega pidanud suhtlema ja me saime isegi läbi, lõpuks tahtis ta ise minuga mängida lausa. Väga kahtlane. Kas ma tõesti ei suuda enam lapsigi hirmutada? Üritasin seda Kevinit lõpuks ära osta, kuna emal küpseb uus keeks ahjus ja nihukses vanuses laps võiks endal täiesti olla, nutikas oli see pärdik ka veel, mida ei saa kaugeltki enamiku kohta öelda, kellega iga päev suhtlema pean. Aga kompromissina kasutus- ja kapitalirendi vahel pakkusid nad mulle vaid lapsehoidmisvarianti. Vaatab, mis sellest saab, võibolla pean ma lihtsalt vähem jooma ja lapsed tunduvad sama tüütud kui seni.

tsiviilpartnerlus

Tea, kui suur osa rahvast tuleks kaasa, kui algatada homoabielude vastastele ja pereväärtustest jutlustajatele omakorda vastukaaluks abielu kriminaliseerimist taotlev liikumine? Maakera tiirleks ka ilma selle püha institutsioonita sama kiiresti, ma arvan.

keelebarjäär

Käisin oma üle 10aastase karjääri jooksul siis elu esimesel pressireisil Lapimaal. Jumalauta.

Kambas oli neli hispaanlast, lisandus üks venku ja üks prantsuse naissnoob. Üks oli pandav, ülejäänd... ah las ta jääb. Ma olen täiesti võrdsel tasemel suhelnud ka mittepandavate inimestega, aga see 2,5 päeva jooksul toimunu ületas mitmed piirid. Ja ma ei räägi siin 25kraadisest külmast, mis tuulega veel kümmekond kraadi hullem oli.

Esiteks. Hispanjelitest rääkis aint üks noor kutt Guille enam-vähem inglise keelt. Üks tädi rääkis ainult hispaania keelt, teised said ka prantsusest aru. Eriti prantslane. Aga ka venelane. Meie grupijuht Timo rääkis enam-vähem kõiki keeli, hispaaniat õnneks vähe. Lihtne matefakingmaatika ja ainult prantsuse keel edasi kõlaski. Sest kui rääkinuks inglist, ei saanuks üks spanjel midagi ja kaks mitte eriti aru.

Nii sain mina kogu aja aru aint numbritest, ehk mis kell midagi juhtuma hakkab, sest ülejäänud prantsuse keelega on mul veits halvasti. Siiski veits paremini kui hispaania keelega. Timolt küsida ka ei viitsinud kogu aeg. Võibolla oligi nii parem. Vahepeal küsisin küll Guillelt, kuigi see oli ka üsna ogar, et hispaanlane peab tõlkima mulle inglise keelde soomlase räägitavat prantsuse keelt.

Hispaanlased üksteist vist ei tundnud, aga rääkida tahtsid ainult omavahel. Guille vahepeal piinlikkustundega küll tõlkis mullegi - teema oli pea kogu aja jalgpall, no shit Sherlock. Vähemalt sain teada, keda Beckham parasjagu paneb ja muud uuemat Madridi klatši.

Erilist põhjust polnud ka neil end ingliskeelseks pingutada, mis mind eriti närvi ajas, kuna:
- esimesel õhtul hotellis peatus persetäis hispaania rikkureid, kes tulid Porschede mingile sõidukoolitusele, vahtisin lakke pubis paar tundi
- teisel hommikul neetud jõuluvana juures oli postkontoris üks hispaaniakeelne tibi;
- kolmanda episoodi käigus muusjomis loobusin ise ja lubasin giidil ainult hispaania keeles rääkida, mitte vaheldumisi inglisega nagu ta minu pärast üritas;
- õhtul restoranis oli kelner Carlos, Mehhikost. mis keeles ta rääkis, arvake?
- õhtul pubis leidsid nad keelekaaslase Tšiili päritolu töötaja näol - hispaania keel jätkus, aga seal töötas ka tibisid Taist ja Jaapanist. Lapimaal!

Ja nii lõpuni. Aga muidu oli tore. Nüüd ma lähen Rootsi, tack så mycket.

visiitkaart

Kodukandi pisikse Rimi uksel on alati turvamees (nüüd vist Falck, mitte enam see kiluvaraste kompanii), nihuke kena noor pikk poiss, mitte kuri ja umbmäärast sugu pruunide prilliklaasidega päts nagu nad sageli on. Ikka tore seda kutti esimesena näha, poodi astudes. Ideaal oleks veel, kui ta rõõmsalt tere ütleks alati. Reedel tegigi omal moel algust, pomisedes pilku tõstmata, aga üsna kuuldavalt (küll oma moblale): "Aku on putsis". Mul oli tunne nagu oleks koju jõudnud, ausõna.

bored

Päeva ainus hariv moment oli teadasaamine, et Exceli sheedil on 65536 rida. Veergude lugemine jääb homseks magustoiduks. Vastik, vastik nädal.

ch-ch-ch-ch-changes

Muidu on põnevust kui palju - kaheks nädalaks lahkumine on kuhjanud kõik tööd. Vähemalt on minuga mu uus blond püsisuhe Martin. Armastab end küll itaaliapäraselt Martini'ks ja blondi asemel biancoks kutsuda. Veidi pudelja kehaga on, aga üsna prink ja kellel see talje tänapäeval üldse nii eristatav on enam.

Samuti öötööline, gurmaaniaekspert L ütles, et tema uus sõber on prantslane Dorville, hoiatuseks kaelas silt V(äga)S(itt)O(n)P(ärast). VS tähendavat pudeli peal, et juba juues on sitt ning XO, et jood end mingit jama täis, võtad pitsi xo-d (loe: hood) peale ja ongi oksel ekstra uus jume man. Snoobidel on neist lühenditest muidugi oma, reaalsusest eemalseisev tõlgendus...

The Who asemel sain lõpuks uue theme songi - kuulsin haavatavas meeleolus päeval VH1st Bowie lugu 'Changes'. Meloodialt vähemalt hüsteerilis-positiivne, sõnumilt võib positiivsuse osa skippida vist.

S hankis tänaseks üleeile USAs linastund West Wingi viimase osa, tänane päev sai mingigi mõtte. Kuigi John Spencer on jätkuvalt surnud. Kogemata avastasin õhtul veel, et Nip/Tuckist hakkas ka soome pealt uus hooaeg jooksma. Neetud seriaalid. Vähemalt lugesin nädalavahetusel ühe raamatu läbi. Mis oli halb.

chucktatorship

Mitmel inimesel lõppes see igatahes täna pisarate ja teadvusekaotusega. Ettevaatust. (Additional facts samuti).

Ja meie, poisikesed, mõtlesime siiani, et Seagal on äss.

stumbling a little

Raske öelda, mis vahepeal toimunud on. Pühadevahe, ühe sõnaga, pereringis. Uue pere. Veidi pikemalt öeldes olen tänaseks ära vaadanud nii nädalaga 31 osa Dr. House'i (pildil). Ja nüüd playlistis ning autos sellest tulevalt siis ka ainult Massive Attacki 'Teadrop' ja The Who 'Baba O'Reily'. Avastasin end täna Whod kuulates Mere pst-l sajaga sõitmas. Jimmy leidis mitmeid nõrki kohti mu plaanis trahv Princeton-Plainsboro haiglale saata...

Olen ma tõesti liiga vana, et mul võiks väljamõeldud tegelane iidoliks olla? Ju ma olen lihtsalt trapped in a teenage wasteland...

The Who tuletas nüüd vähemalt meelde aasta lõpus nähtud Sebastiani ja seal ootamatult kasutatud Pink Floydi. Peaks sellegi kollektiivi taaselustama enda jaoks, kui juba sünnieelse aja rokilainele pidama jäin. Ja Sebastian polnud sugugi nii halb kui räägitakse, olgugi, et teda ei etendatud pea aasta otsa.

Veidi tüütum osa selle kõrval, et pole õieti tööd teinud ega maganud, on maja hiirtepere kolimine mu lae alla ja seintesse. Väga ebameeldiv trall käib seal 24/7. Ma ei teagi, mida rohkem kardan, kas nende tuppa läbi närimist või juhtmete kallal nagistamist.

Aastavahetuse kohta pole midagi öelda. Lühim ever ilmselt. Uue aasta lubadustega ei hakanud end seekord lollitamagi.