Vaid kaks nädalat Eestist ära olnd, aga kodu tundub väga imelik. Vähemalt pesi Käbi köögis nõusid, kui laekusin ja tundus natukenegi hubane see paik (klassikalise „Honey I’m home” vastu ei saa ikka miski, kui mesi ka ootamatult sisse kolinud meheks osutub). On vahepeal rottidega võidelnud ja puha, kuigi sitad ei paista mürgile siiski alluvat.
Samuti olen vahepeal vähemalt viis kilo juurde võtnud, ehkki Nõmme kaal näitas veel rohkem, aga see valetab ka. Kuradi kella pealt söömised ja siis veel rootsi lauad laevade peal - eile tõstsin nigu rase oma kõhtu öösel kajutis narile. Riided veel mahuvad selga, kuigi pesumasin läks jälle umbe. Uppsala H&Mist ostsin vaid sokke, kuna muud polnud – aasta pettumuse tiitel on välja antud. Noh, ühe kamsiku sain ka, aga ma pole veel välja mõelnud, mis plärakat seal kujutatakse. Tõenäoliselt jääkaru, aga värve esineb veits palju. Võibolla see monster Lost’ist. Positiivse poole pealt olen tavapärasest 2-3x vähem suitsetanud viimasel nädalal ja Rootsist ostetud kahest snusitornist saab mõtteline võõrtuskatse sigarettidest.
Nädal aega olen ka viieaastase lapsega pidanud suhtlema ja me saime isegi läbi, lõpuks tahtis ta ise minuga mängida lausa. Väga kahtlane. Kas ma tõesti ei suuda enam lapsigi hirmutada? Üritasin seda Kevinit lõpuks ära osta, kuna emal küpseb uus keeks ahjus ja nihukses vanuses laps võiks endal täiesti olla, nutikas oli see pärdik ka veel, mida ei saa kaugeltki enamiku kohta öelda, kellega iga päev suhtlema pean. Aga kompromissina kasutus- ja kapitalirendi vahel pakkusid nad mulle vaid lapsehoidmisvarianti. Vaatab, mis sellest saab, võibolla pean ma lihtsalt vähem jooma ja lapsed tunduvad sama tüütud kui seni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar