Kui olin kahe 'üle 50aastase naise' (selgus olema oluline kriteerium) seltskonnas eile 'munn' öelnud, vaatasin eile kaks seeriat deseperaatseid koduperenaisi. Ja Martinit kulus.

Ja magasin seetõttu triiksärgis elutoas 90kraadise nurga all diivanis. Ja unustasin üldise shoki tõttu kõigile võimalikele lilli viia. Ja üks 61aastane proua tegi seetõttu mu kulul pedenalja.

Ja üks võõras mees ütles, et ma pole üldse suitsetaja nägu.

Ja Ganjapanga laenuhaldur seletas mulle, kuidas firmas musta raha teha (otsin jätkuvalt uut kodu).

Ja Pott kutsus Linnaapteeki tervist kontrollima, kuna terve mees on parim kink naistepäevaks. Seal mõõdetanuks vererõhku ja -suhkrut ning seksuaalset enesehinnangut. Tänan, joonlaud on mul endal ja veri on korras.

Ja nüüd proovisin esimest korda elus Skype'i. Sry, R. Aga sa ise otsustasid tänasest, et oled nüüd nööp, nii et...

Ja mis selle moraal on? Kardan, et moraalil pole siin enam ruumi.