Ma saan aru, et enamik säilivusaja ületanud produkte lööb põhja alt, teised teevad lõbusaks, mõni ehk tapabki, aga mis juhtub, kui tarbida out of date jääd? Leidsin kuubikupaki pealt nimelt kuupäeva. Tundus ca aasta kanti olema muidu.
Tänased ebameeldivusminutid seostusid ka saurustega. Ma olen kogu talinas elatud 7-8 aasta jooksul käinud passipilte tegemas seal Pronksi nurga peal (isegi rubla-aja-lõpus Ameerikas käinud moori diapositiive sai seal juba tollal ilmutada!), kus imeline proua ajas mind alati vägisi naerma, et pildid lõbusamad tuleks. Nüüd on Eesti kapitalismi nurgakivi asemel aga Imeliku Mööbli Pood ja proovisin siis töökohajärgses Fotoluksis IDkaardi tarvis (vana kiip läks rooste) uut teha. Trikk oli veel leida stuudio (ateljee?), mis pildi papri asemel meili peale paneks, kuna elektrooniliselt avaldust saates ei tohi foto skännitud olla miskipärast.
Pidin natuke ootama, lugesin seinalt erinevate riikide nägemusi õige passipildi ja terroristi pildi erinevustest, harjutasin siis vargsi peegli ees oma fake-happy-face'i, kuna true on ju ugri-mugri-morn-ent-sisimas-õnnelik-mõnikord-vist. Kevadel Austrias kutsus üks tüüp mind järjekindlalt happy'ks, kui ma olin tema murelikkuse peale enda murelikust ilmest lausunud klassikalise "this IS my happy face".
Igatahes. Muidu tore kaameratšikk moondus pärast esimest klõpsu dementoriks, andes mõista, et ilusamadki inimesed on naeratavate piltidega KMAst tagasi saadetud. Ma ei suutnud taas kord Eesti morbiidsust esmalt üldsegi uskuda ja see ajas veel rohkem naerma. Tibi lubas, et võib olla "lahke näoga", aga hambaid ei tohi paista. Vot vahepealset varianti mul standardvarustuses vist pole, nii et ma jäin nihukse virila pardi näoga järgmiseks kümneks aastaks. Vähemasti ei tekita mu 2002. aasta vallatu kahupea enam piiriametnikes muigeid - nüüd on aus you get what you see, mitte ennnast ja teisi pettev you see what he dreams of...
Teine hädafaktor ilme valimisel oli järjekorras oodanud taat, kes oma masajale kehaehitusele vaatamata oli gravitatsiooniga suhteliselt pahuksis, aga õllepudelit ta käest ei lasknud. Maksmist oodates kuulsin, kuidas kaameranaine viiendat korda ja puhtas lootusetus kõneviisis oigas "äkki saaks ikka lõua natukenegi kõrgemale". No ei tõusnud härral enam miski peale parema käe. Meie kõigi saatus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar