varane egotripp tööle

Ei, ma jätkuvalt arvan, et ma olen viisakas inimene... Piia KK nimetaks seda lihtsalt konkreetsuseks. Täna hetkeks küll kõhklesin endas, ja siis veel korra. Staarost. Meil on vat sihuke kontor, kus toimetab vabakäigul ja allokeerimata töölaudadeta miski 20 inimest kuuest vabaühendusest. Üsna kirev bande - on puukallistajaid, on asjalikumaid, vahel välismaalasigi, aga kõik puhtad ja kenad inimesed, keskmine vanus jääb alla 30, mõni isegi ropendab vahel.

A vot täna meenus, et igale uuele töötajale tehakse eraldi koolitus, manuaal või vähemalt hoiatus, kuidas minuga toime tulla. Minu töölaud on ka ainus, kuhu keegi teine istuda ei julge, kuna olen lubanud kõik tappa; a kui väljamaal olen, siis vargsi ikka proovitakse. Alati keegi truum inimene muidugi teatab mulle, et "toimus rüvetamine".

Nimelt ronisin täna sportlikust hasardist (miks elu siis liiga lihtsaks teha) üle mitme kuu lausa poole kümneks kohale, kuna ühel org-l on töövestluste voor ja ma tahtsin kandidaate katsuda. Kommunikatsioonitegelast otsitakse ikkagi. Sain aga Milt kohe hoiatuse, et kui ma peaks mõnega kahekesi jääma korraks, ei tohiks ma kandidaati päris kohe ära ehmatada. Natukse mõtlemise peale lisas ta siiski, et noh, kui kandidaat ikka päriselt ehmub, ega ta ilmselt ei sobigi siia tööle. Ratsionaalne, mulle meeldib. Nii palju oli hoiatusest küll kasu, et kui hetke pärast esimene uksest sisse astus, olimegi kahekesi ja mai julgend talle midagi öelda. Arvab nüüd ilmselt, et ma olen lollakas, mitte lihtsalt kuri keenjus/munn.

A talvel teatas üks teine kontorikaaslane (kellega, tunnistan, veidi liiale läksin), et see oli nüüd viimane hoiatus ja järgmine kord räägib ta oma ülemusele, et see räägiks minu ülemusele, et see mind lahti laseks. Viis punkti kodanikujulguse eest, kui mul oleks üldse ülemus. Lisaks olen ma mugavalt ka poolametlik töökeskkonna volinik. It's good to be me! Või ei, pigem nagu prokurör Stark ütleb: "I'm great, yet I'm humble".