Oh aeg, V (nimi muudetud) rääkis hüsteerilise loo 81. snp puhul vanaemale helistamisest. Katsun mälu järgi taastada.
Esteks küsinud vanama, kas S (onutütar vms, nimi muutmata) helistab? V on muidugi eluaeg solvund olnd, et hoopis ta vend on lemmiklapselaps (sest vennal on lokid), kes kohe torus ära tuntaks, ega hakanud kalgi mõrrana kallist mutti hellitama ja lasknud edasi arvata, kes ikkagi helistab. Noh, ütleme nii, et läinud natuke aega ja vanama rääkis selle aja jooksul igasuguseid muid asju, jõudes mingihetk ikkagi tagasi küsimuseni „Kes sina siis oled?". Lõpuks läks soojemaks, kui vanama pakkus, et siis oled sa sealt J poolt sugulaste seast? „Jajaa, J käis täna just siin, ajas mul vaod lahti ja see teine oli ka kaasas." „See teine" oli juhtumisi vanama enda tütar.
Eriti soojaks, mitte küll V jaoks, läks vanama pakkumine, et „Ah sa oled siis see üksik naisterahvas?" Bingo! Nii vanama teda siis mäletaski, ja jätkas jauramisega, et no mis V-l siis häda, et ikka abielus ei ole: "sa pole ju paha inimene!" Nuta või naera, elu on hoor - just vanainimese suust pead sina tõde kuulda saama.
Eks sihuke sündroom on ka põhjus, miks mina oma veel seniilsemale fanamale enam mitu aastat helistanud pole (tema snp on õnneks 29.02, ehk mitte igal aastal). Ema väitel pole ämmamoor isegi oma lemmiklast ega –lapselast enam mäletand (kumbki pole minu liiniga seotud mõistagi, miks ema muidu alati seda fakti mainiks). Ei maksa seega põdeda neil, kes vanad hooldekottu majutavad, eriti kui need on siitilmast reaalsuse mõistes juba ammu pikema kruiisipileti võitnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar