La mala educación

Tõvesaaga jätkus, aga kõlama jäi hoopis natuke pea nelja aasta tagusest masendushetkest meenunu, et mul on unikaalne omadus tuua vähimagi pingutuseta välja inimesist halvim ja mida paremini neid tunnen, seda sügavam kaabe. Nüüd juba ka puruvõõrastega.

Elukohajärgses haigemajas läks tegelikult kenasti, esimest kohtumist päris oma perearsti Olgaga ei toimunud jätkuvalt, vaid puldis oli taas keegi teine, seekord suht väsinud olemisega, aga arusaa(da)va eesti keelega Ene, kes isegi muigas sõbralikult, kui kurtsin, et ei julge rääkidagi, mis mul viga, kuna registratuurimutilt saaks siukse jutu eest kohe molli.

Küsis siis, kas ma tahan ka vereproovi, mai osand nõuda, vaid võtsin antibiotsiretsepti ja mingi tasakaalustava kõhurohu reklaamiga post-it'i tänuga vastu. Oli ikkagi üsna tavaline... no ei mäleta diganoosi, aga mitte viiruslik ega surmav, aga lihtsalt kurgust nüüd laiali peksnud ja lümfisõlmedestki snuukrimängu teinud ja palaviku üles kütnud.

Õhtul EPLi majja sattudes leidsin veel avatud apteegi, kus abiotsi sain kenasti kätte, aga teise rohu nime ma ei mäletanud. Otsisin reklaam-märkmepaberi üles, et "mingi.. ee.. sitarohi pidi ka olema". Väheke küpsem tibi tõstis üllatunud pilgu: "Mida te ütlesite?" Ehmusin, aga olin päevast nii sodi, et vastasin oma teadmatusest häbelikult uuesti "sitarohi, ütlesin".

Pilk elavnes ja seda saatis mõistev kõne: "Aaa, sitarohi! Need on tegelikult sõbralikud bakterid!" Ma ei oleks tõesti meeldivamat eufemismi sellele leidnud. Sama ravumit küll ei olnud neil (sest eks arst peab üht soovitama, proviisor teist, ikka see triikraua-värk, äkki isegi mahlaauruti), võtsin siis teise.

Aga olukorraga süvenes jälle kahtlus, kas nad ise ikka räägiks nii, või olen mina see oodatud jaaniuss. Mõne nädala eest olin pool-sunnitud jutlema kõigi käperdatud laste kaitsja Pille Alaveriga, kes oma kärsitu plõksimisega mind hetkeks endast väljutada suutis (ta vist ei teadnud, et ma pole kahtlusalune, vaid vabast tahtest vestlema tulnu) ja ma käratasin "no mina ei näinud, kurat, teda neid persse panemas?", mille peale proua komissar elavnes juba tuttaval moel ja hüüdis vastu "Ah ta pani neid persse??" Ohkasin ja jäin vait, Alaver lahkus pettunult.

Aga ikkagi - muna või kana (või lihtsalt sildav sotsiaalne kapital)?