Nädala eest läks ühel.. ee.. muulasest sõbral kinos pilt eest ja sain üle pika aja kiirappi kärutada. Kartsin tundide kaupa passimist, nagu ikka, aga ühtki vigast põld keskhaigla EMOs 9 ajal õhtul.
Registraatorimutt oli lahke, rääkis Andreiga kenasti vene keeles ja paari lausega tuvastas, et tuleb keegi meedilisem töötaja kutsuda. Saabus tibi, kel jäi õnneks või kahjuks märkamata, et mina räägin suhteliselt puhast eesti keelt ning pärast veel mõnd küsimust ohkas, et tuleb sisse võtta. Andrei sai leheküljetäie ribakoodiga kleepse ja mina kuulasin hämmaris, kuidas tibi seletas mutile: „Ah siin oli ka just üks välismaalane, kes karjus, et sureb kohe ära ja ma olin valmis elustama hakkama, aga tegelikult oli tal lihtsalt pohmell.“
Hea teada, taas, kui palju meil juuakse, iseasi, kas ma pidin seda stereotüüpset diagnoosi kuulma.
Suunati meid ruumi nr 6, mis asus intensiivi poolel, vahel uksed märgiga STOP, aga Andrei kaalus minestamist ja ma ei pannud muud tähele. Mis siis käigu pealt juhtus – põhimõtteliselt House’i tavaline algus, kus ühel tegelasel hakkab halb, aga haiglasse satub hoopis teine. Nimelt lükkasin veits raskesti avanenud (elektrilise, nagu hiljem selgus) ukse lahti ja mingi niukse haaranguga, et tõmbasin omal ukse kaitseks pandud metallplaadi servaga nimetissõrme puhtalt lõhki. Iroonia? Ei-ei, see alles tuleb. Vandusin natuke, aga talutasin A kalidori lõppu, kus osad meedikud aelesid netis, üks tudus. A-le pandi klemmid külge, mind peksti välja. Oi ma oleks tahtnud veel nende omavahelist juttu kuulata, arstid on ju ikka totaalsed küünikud.
Üksi jäänuna mõtlesin siis, et siin majas võiks ju üks leukoplaaster ometi leiduda, sõrm kippus verd lahmama. Astusin järgmisse tuppa sisse, kus oli ees Hanna saagast tuntud õde Orkuti ametikaaslane, küll vist mingid odnoklassniki.ru-s. Küsisin viisakalt, et kas üht plaastrit saaks.
Sain vastuseks väsinud „Mis teil juhtus?“.
„No ma lükkasin ust ja see lõikas sisse.“
„Aga miks te seda üldse lükkasite? Sealt ei tohi sisse tulla, kas te märki ei näinud?“
„No meile öeldi, et kuuendasse...“
„Nad teevad ise ukse lahti!“
„Ei teinud ju, ja ta läks lükkamise peale ka“
„Vot ei tohi lükata!“
Tundsingi end jälle, nagu ikka Eestis juhtub teenindussituatsioonis, kus suhtlusest „koka-fanta-spraaait “ enamat vaja läheb, väikse märja koerana ja pöördusin õnnetult vabandades ümber, kui meenus üks tühine ja aja- ning ruumi väline asjaolu. Mõne sekundi julgust kogunult söandasin teha selles haiglas ilmselgelt kohatu vihje: „Ee... a kuidas siis selle plaastriga jääks?“ Veel tüdinuma lause „No mis teil juhtus?“ saatel olime tagasi selle väsitava, ent ilmselt millekski vajaliku vestluse alguses.
Fuck me – nad võiks juba harjuda sellega, a) et ilusasti remonditud ruumides võiks ka personali käitumine olla teistsugune kui 20a tagasi, b) et suur osa neile jõudvaid patsiente ei olegi kained, Eesti ju ikkagi, c) et mitte kõik patsiendid ei ole purjus, d) et vaatamata joobele ei ole äkki kõik ise süüdi selles, et nendega midagi juhtunud on jne.
Meenutuseks, et mingit pinget ka polnud, unine esmasbaõhtu ühegi patsiendita. Vahepeal toodi küll üks opijärgselt koju saadetud kõrivähitaat tagasi ning kaks välismaa pedet, kelle häda ma ei kuulnud, aga ikkagi rsk.
Subjekt ei ole minu minu iroonia, vaid ITKH slogan...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar