Tõsi, mul läheb enamasti tuju paremaks uusi riideid ostes, kindlasti ka süües-juues, aga see on kõik. Pidin eile ühele (selgus, et õlle)ankeedile vastama ja suutsin vaid oiata, kuna alltoodud küsimustest ei osanud ma mitte ühelegi midagi taha märkida. Mitte, et ma ei jagaks mõningaid neid eesmärke (kõik tarbijad kindlasti ka ei jaga), aga kuidas ikkagi saab mingi pood, söök v jook aidata mul igas olukorras lahendusi leida? Keefir mind mõista? Makaronid end ära tunda? Õlu mu elul edeneda? Kantavad sokid teistel minuga arvestada?
Mis kuradi pask see on ja kes ning miks selle eest maksab? Olen ju ka kõvasti turunduskommunikatsiooni õppinud omal ajal, tarbimiskultuurist lõputöögi kirjutanud, aga täna ei suuda küll ühtki teksti lugeda, mis kaubamärke niisuguste ussimunnist imetud assotsiatsioonidega kirjeldavad. Reklaamibüroo omaniku või semantilise diferentsiaali guruna räägiks ma muidugi teist juttu ilmselt.
Lõpuks taandub muidugi kõik tarbijate (ja valijate) tarkusele ja identiteedi alustele. Mis on jätkuvalt lihtsalt masendav. Aga meie arutleme siin, kas inimarengu aruandes naised joogasse ja mehed teleka ette paigutada on ikka mõistuse juures teadlase kirjutatud ...
1 kommentaar:
Troinoi
Postita kommentaar