No minai tea. Paar tundi p�hja peale lumme j��nd auto v�ljakaevamist kuskil Lahemaa pimedas ahviperses, kui taevast tormas enamv�hem klaasikilde. Paarkend meetrit eemal leidsime m�rgina jumala olemasolust labida puu najalt (hiljem selgus, et see ongi meie talu labidas, mille j�ttis veits edasi kinni olnd M hiljuti). Okei, there is a spade, aga mis jumalast sai? Sattus ka Taisse puhkama? Oleks sutsu kahju, aga vana mees ikkagi ka juba. Aga nagu P-karu �ksba loo moraali kokku v�ttis - m�istlik inimene ehitab oma onni merest kaugemale...

J�rgnes elu eest (s�na otseses m�ttes) majak�tmist, moivamarja l�rpimist (KUI maal�hedane t�epoolest), kaheldava intellektuaalsusega vestlusi, labaseid r�hitsemisi (�ks hooletu peeretaminegi), tossude kaminas kuivatamise l�ppemine nende �lessulamisega, �rkavaid k�rbseid, l�nklikku gprs-i ja olematut moblalevi, nukraid sms-e, sulavat lund ning vettind kindaid, p�kse ja soni. Seda k�ike pakkus 30. detsember, mis pidi olema tore maalep�genemine. Noh, vist oli ka kui v�rrelda tsunamiga, eksole.

J�rgmisel omikul kogetud V�hma poekese k�simusel tahaks k�ll eraldi peatuda. K�isime Jga p�eval ligip��suteid t�ekkimas, mis kulmineerus paanilise sahahankega ja siis m�tsimegi pisut end shoppamisega tuulutada. Meie ees j�rjekorras oli kolm mutti ja vanamees, leti taga nihuke.. Hillar Kohvi kaksikvend. Vuntside ja k�rvar�ngaga. Kuulasin kannatlikult, kuidas �ks t�di m��detud tempos k�simusi vormis, n�iteks "aga hapukoort ka on v�?" ja m��jah�rra vastas sama soliidse tempo ning veidi etteheitva noodiga "no onnn ju" ning kulges paki j�rgi. Ja nii iga asjaga, peetud m�ttepausidega sealjuures. Anttilast oleks ka kiiremini saanud.

Kui t�dil toidukraam v�rku laotud, selgus, et alkohol tuleb eraldi tehinguga sooritada. Loosi l�ks siis kaks tumedat �lut, pudel odekolonni ja kui nad olid m�nda aega valge veini �le arutanud (mida t�dil k�sti osta), tegin ma mingi ilmselt ka sealkandis tuntud t��pilise massim�rvari grimassi ja rahvusvahelise kabuuriliigutuse ning m��ja k�sis hetkega, kas mul on midagi kiiret.

Haarasin talt paki suitsu (v�ltisin viiesajasega maksmist, ehkki kiusatus klassivahet r�hutada oli suur. maal omainimese teesklemine pole kunagi �nnestunud, tegelikult) ja ootasime veerand tundi Jga �ues, kuni vanurite ekipaa� oma bordoov�rvi nullviide ronis ja m��da siledat j��d (suvel tuntud tee nime all) Ilum�e poole uisutas. Kui piim ja vesi (hale, mis) ostetud, j�udsime varsti nende punasele noolele j�rgi kusagil metsateel. Vanurid panid pohuilt k�ige keerulisemast kohast l�bi, mina j�in j�lle kinni.

Aasta viimane p�ev algas aga p�ikesega ning j�rgmine selge hetk oli j�rgmisel l�unal, kui linna t��le pidin s�itma paariks tunniks. Samas oli h�sti chill ikkagi, suitsusaun, j��auk (mida tunnen oma rannetel siiani ja J uputas kangi juba alguses igaks juhuks �ra) ja siiani pakitsev muhk, kui ma olin �ritanud aknast v�lja h�pata, aga aknalaud ette j�i. See ja muu ei v��ri �nneks taaskord meenutamist. Selleks on loodud fotograafia. Teel linna sai veel Valklast l�bi s�idetud, kus ma l�ksin haledaima triki ohvriks - �tlesin tere, hua jms ning haarasin laualt kosutava cocapudeli.

M��dus sekund, teine, mingi imelik m�lestus heiastus ja korki tagasi peale keerates oli selge, et midagi on v�ga valesti. Bel�i Aist moodustas nimelt olulise osa loodetud karastusjoogist. Aga s�itsin vapralt ikkagi linna, kuna olin nagunii tunni hilinenud. P�rast muidugi Valklasse tagasi, sest oli alles laup�ev...

Aga mis see siis kokku on? Elu? Hardly. Sport? Well, in a rustic kind of way. Sex? Not that I can recall..