Ühelgi varasematest aastatest ei ole ma oma iga kord ligi 20filmilises Pöffi programmis nii palju pettumusi leidnud. Mingil aastal isegi mõtlesin, et vahet pole, mida valin - kõik need filmid on omamoodi head. Ei ole. Aga kummas on probleem - minus või pöffis?
Võibolla oli seni armsaim kogemus eile öösel, kui viimasel hetkel mingit saksa melodraamat vaatama minnes ja lõpus seekord isegi mitte väga õlgu kehitades (pretensioonitu koomiksipõhine film) minema sättides esireast režissöör püsti tõusis kl 2 öösel Kosmoses. Saalis oli haledalt vähe rahvast ja me Sga oleks selle belglasega ka parema meelega jooma läinud kui seal üle saali küsimusi karjunud.
Samuti ei julge ma enam kõigile kriitikutele ja festivalide põhimõttelistele vaenlastele kinnitada, et "nii häid filme ei näe muidu ju Eestis". Tundub, et viimasel ajal näeb paremikku küll pärast kinolevis, internet on ju ka, ning võibolla polegi Pöffil enam niimoodi mõtet. Kuidagi ketserlik oli see moraal vist, andestust.
3 kommentaari:
Pressikal see belglane arvaski, et rahvast ei saa olema eriti palju ja QA vooru võiks kuskil kõrtsis teha...
aga mul oli sel aastal pöffiga just vastupidine emotsioon.. ühtegi sitta filmi polnud.. et kas ma oskan enda maicet paremini üles leida nimekirjast.. või on filmid paremad.. mine sa võta nüüd kinni..
no ma natuke olen nõus siiski ennast süüdi tunnistama.
Postita kommentaar