klassiviha

Üksba võtsin siis lõpuks ette nisukse projekti, et viia voodiriided õue kuivama. Teised maja inimesed ikka teevad seda, kuna kinnine hoov ja lindude sittumistrajektoorid või mingi blue ice spotid väga ei trehva sinna. Seni olen vältinud teadlikult kuna lihtsalt tüütu on, kui muristajakott jälle õhkab, mis-need-küll-kõik-teil-maksta-võivad. Korra mulle pabereid tuues jõudis pool mu korterit läbi joosta nii, et mai jõund jalgagi taha panna. Ta kommentaare rohkem ei kuulnud kui "niiii palju jalanõusid ühel inimesel??", aga kujutan muti mentaalseid märkmeid ette.

No mis ma parata saan, aga mul on kõike üks paar! Ühed matkasaapad, ühed rulluisud, ühed soliidsemad kingad, ühed tänavakingad, ühed remonditossud, ühed sporditossud, ühed tänavatennised ja vanad pläfid. Musti kingi mul nagunii pole. Ja üks paar võis olla vanu kingi, mis ära viskamata. Ei ole ju kulak?!

Isegi suutsin korra end kokku võtta puhtpoliitilistel põhjustel ühistu/enda huvides, et maja oma poole koosolekule kutsuda. Koristasin emaseks end ja peitsin fotokad ära kusagile. Ja siis nad tahtsid hoopis õues teha. Tegidki.

Igatahes. Üsna ööpimeduse varjus hiilisin nüüd ühe orantsi ja ühe musta palakaga aeda, sitamaja karvane vaip ka peos. Ölt laenatud lõksude abil kütsin nad kiiresti üles ja pagesin tuppa tagasi, lootes 24h pärast operatsiooni korrata. Tulen aga õhtul koju, kui Paula ema (ma ei ole ta päris nimes kunagi kindel, aga laste abil ongi kellegi identifitseerimisvajadus enamasti aktuaalsem) keset hoovi kilkab "kas see on sinu pesu siin?". Selgus, et pärdikud olid mingi guaššiworkshopi teinud ja oma taiesed minu lina vastu kuivatanud osaliselt. Kaks sinist plekikest, mida ma märganudki poleks ise.

Tunnistasin omaks, ei sõimanud isegi. Igaks juhuks uurisin, miks ta arvas, et need minu on - selgus, et kogu ülejäänud majalt oli ta juba küsinud. Totaalne läbikukkumine minu poolt seega.