urusõda

Töötasin nüüd pool hommikut strateegiat välja, mis lõppes küll isalt-pojale taktikalahendusega - panin kraanikausi alla lõksu. 40 min pärast oli see ablas elajas ninapidi sees ja kutupiilu. Ma küll veidi kõhklesin, kas rotipilt lõksu peal mitte mingi turvaauk või backdoor ei ole, aga juustutükk koos tilga hapukoorega võttis lolli vahele nii mis plõksus.

Lahkama ilmselt ei hakka, küllap ta seesama oli, kes mu kardulad perse pani. Nüüd on Timur siis veel jäänud, aga tema on tegelikult pool aastat väga korralik olnud ja teab kenasti, kus ta võib käia ja mida süüa. Ja küllap teab, mis temaga eriti nüüd juhtub, kui loomake üle selle hapra piiri astub, mis meie maailmu igipõliselt lahutanud on - köögiläve.

Näis, kaua mul endal aega läheb, kuni julgen Timuri evil twini lõksust eraldada üldse. Jooksin kiljudes Ö juurde igatahes kui plaks käis, hämarusest paistev roosa nina tasakesi kuivama hakkas ja veri vaikselt tilkus. Kiiret polnud ju kusagile. Öö kiljus vastu, aga pidin ta vaksalisse viskama siis.

Tegelikult on kolmas projekt veel ülemise korteri Sass. Viieaastane pärdik, kes lunis üksba mu uue voolikuga aeda kasta, mille ta muidugi võidujoovastuses kohe minu poole suunas. Täna kui lehti (lehtE) tõin, loopis see koletis mulle palli vaatamata ähvardusele ta kõrvad ära hammustada ja tagatipuks üritas mind veel õue lukustada, et ma temaga ikka mängiks. Aga sain jala vahele, raisk. Kuhu on tänapäeva laste ohutunne kadunud ja miks nad nii faking nutikad on? Isegi mu eritellimusel Portugalis valmistatud käepael kirjaga ONU ei tekita enam mingeid kõhklusi - kui nad lugeda oskaks, siis tuleks ja küsiks ise kommi ja viinerit lausa, kardan.

PS Sassiga läks muidugi üksba halvasti, kui ma tänaval seistes kuulsin koledat postkastilõginat ja läbi plangu "sass, värdjas, jäta järele" karjusin (me olime armsa lapsukesega ühe vastasseisu just hoovis lõpetanud, sest mõistagi ei räägi ma enam mõnda aega inimesega, kes mu perse saadab), osutus postkasti kallal kangutaja Sassi isaks...