omiku nägin trepi all veel ühte, kes mulle kohtlaselt naeratas, midagi pomises ja siis vaikselt eemale hängis a mul oli liiga kiire, et ta majahoidja meetodil surnuks rääkida. muristaja võiks nimelt ka vahel uniselt minema roomata, mitte üritada mind iga kuradi kord surnuks rääkida.
enivei, trepialune element oli järelikult mu toidu vastu võtnud, see teha neid uimaseks. kui pärastlõunal koju tulles uuesti sinna vaatasin, jõllas hoopis üleval elav Muri mulle vastu. karjatasime korraga. veidi hiljem karjatasin üksi ehmatusest, kui selja taga köögis lõks jälle laksis, või noh, mul oli telefoni teises otsas asjalik pangaproua, kes vist võttis küll rahulikult, kuna töötab järelvalveosakonnas ja kuuleb telefonist ilmselt hullematki ahastust.
natuke üritasin igatahes seletada, miks keegi keset telefonikõnet järsku röögatab, kui ta isegi liikluses ega rannas pole. õllesummer tõestas ju taas seaduspära, et esimestena võtavad ülakeha paljaks need, kes võiks seda viimasena teha. ja siis ka juhul, kui nad on viimased maailma jäänud inimesed. led r ja nbs kompenseerisid siiski kõik.
5,5 seega bodycount praegu. rottidega. päevitajate asja me veel vaatame.
2 kommentaari:
Jube ilusad pildid!
Ni
Tõesti jube... nagu loomaraamatut vaataks:-) Selline tõsieluline.
Postita kommentaar