Ma ei ole päris kindel, mida Hiroshimast kirjutada. Ajaloost nagu ei ole mõtet, depressiivsust ei oska nii hästi edasi anda, palavusejutt hakkab ka end kordama, aga nihukestest komponentidest see visiit koosnes. Eks me tegelt käisimegi ainult selle memoriaaliosa ja muuseumi läbi, kuna seitsmene ärkamine Kyotos oli seekordsetele mugavustele (padjad ja puhas pesu!) vaatamata jälle oma jälje jätnud. Nüüd, mitu päeva hiljem, pole kah selgemaid mõtteid tekkinud, kuigi tänased lehed on sõja lõpu päeva tõttu jälle mälestusi tuubil täis. 
Piltidelolev hõre maja on ainus, mille nad alles jätsid, sellegi üle omal ajal vaieldes, et äkki peaks kogu värgi unustama ja ainult tulevikku vaatama. Tulevik veel päriselt käes ei ole, üleelanuid on veel üle 100 000 vist (surma sai hea mitusada tuhat, nagu ka Nagasakis).
Sellest majast natuke eemal Little Boy plahvataski, jättes 2km raadiuses vaid mõned betoonseinad ja sillad alles. Muuseumi viimast otsa kõigi haiguste ja vigastuste ja piltidega me ei suutnudki enam vaadata ja pagesime sealt.
Ajaloo osa ja tuumarelvade arvatava hulga tänapäeval töötasime aga kannatlikult läbi, mõni andis allkirjagi nende keelustamiseks, mõni arvas, et see ei muuda nagunii midagi – nagu ikka. Kohati läks see muidugi ka tüütuks, kuna audioguide’i iga jutuke lõppes mingi ilasevõitu õhkamisega maailmarahust.
Armas on, et iga Hiroshima linnapea saadab nt alati kõigile tuumariikidele palvekirjad t-relvade kaotamiseks, mis olid kõik ka muuseumis mitmel suurel stendil üleval.
Eriti jube oli vaadata pilte ja lugeda sellest, kuidas samal päeval rahvas juba askeldama hakkas, teisi aitama (aasta lõpuks oli vist küll sadapaarkend tuhat surnud), maju üles ehitama, trammi uuesti käima panema jne. Ikka hea hulk aastaid ei saanud nad ka väljastpoolt õieti mingit abi, eriti kehvas olukorras olid orvukesed. Mingihetk tunnistas vist USAgi lõpuks, et näe, oli vist tõesti nihuke episood, no eks paneme siis ka käe külge.
Lisaks suri ju Hiroshimas ka paarkümmend tuhat Korea võõrtöölist, kel oli eriti raske, sest neid ei tunnustatud ohvritenagi ja ega korea päritolu tunnustatud ka ühiskonnas. Tänaseks peaks olema asi veidi leebem, aga veel mõnikümmend aastat tagasi diskrimineeriti neid ikka julgelt. Korealased pole muidugi ainus etniline v sotsiaalne grupp, kellest on „puhtad jaapanlased” lähiminevikus täiega üle sõitnud.
Eriti napakas oli muidugi USA käitumine – pommitatavad linnad olid ammu välja vaadatud ja neid oli mitu tükki rohkemgi. Üks tõmmati varem miskipärast listist maha, aga Nagasaki sai oma laksu ju ainult seepärast, et õige linn oli pilves ja lõpuks avanes Nagasaki kohal üks pragu, kust siis Fat Man alla poetati ja isegi mitte sinna Mitsubishi relvatehase peale, kuhu sooviti.
Jaapan ise oli muidugi ka meeleheitlikult tuumarelva üritanud välja töötada, eriti kusagile jõudmata. Pärast USA pomme pani siinne põhiideoloog muidugi kiiresti ameti maha ja hakkas hoopis jutlustama, et need relvad tuleks ära keelata. Tänavu trükiti kolmes köites ära hulk tema dokumente ja kirjavahetust.
Lakkusime siis lihtsalt enamvähem vaikides cocacolat ja mõtlesime... mdea, ilmselt imperialismile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar