Kyoto

Geišad
Eelmisel nädalal pidime küll põhjasaarele Hokkaidole sõitma, aga kuna osad lapsed lähevad riburada varem minema, põrutasime lõunasse üldse. Oi kui suured plaanid olid, aga Kyotos sai teisel päeval templitest iseäranis kõrini ning siis said ideed ka otsa. Esimesel õhtul tuiasime muidu vanas piirkonnas Gionis traditsiooniliste turistidena geišasid spottides, keda me muidugi ei näinud, sest neid olla vaid ehk sadakond seal, aga puumajad olid kenad. Sääsed olid salakavalad nagu ikka – vähimatki ei kuule ja järsku hakkab sügelema.

Tegime veel paar tiiru pimedas miskites templikompleksides, siis väikesed Starbucksid, mis on meie tavapärane oaas palavuse ja kohalike toitumiseksperimentide eest.

Peking pani ühe Starbucksi nende Keelatud linna väravas tänavu kinni, aga siin on mõni keti lüli alati just seal, kus vaja ja no jaapanlased võiks nagunii olla ühed viimastest, kes rahvusvahelist imperialismi kritiseerida võiks. Hiinalegi ei meeldinud vist vaid putka asukoht, mitte pold midagi kontseptsiooni vastu niivõrd.

Sentō

Seejärel siirdusime sentōsse, mida iga turist vist ei koge. Sentō on nihuke avalik saun, mõni kutsub spaaks ja mõistlik on seda mitte segi ajada samalaadse nähtusega onsen, mis tähendab looduslikumat keskkonda, kuumaveeallikat jne. Tüdrukud vasakule, poisid paremale ja hüvasti kõnts!

Juba LonelyPlanet reklaamis, et selles sentōs, kõikide emas, saab liftiga alasti sõitmise kogemuse, mida ootasime mitte väga ühtse ja suure entusiasmiga. Meie häbelike eestlastena keerasime igaks juhuks rätikud ümber, need aint korraks eemaldades, et ikka päriselt alasti liftikogemus kätte saada, aga tegelt tulnuks rätid ikka alla lokkerisse jätta, üleval polnud neile kohtagi.

Üleval käis elu kahel korrusel: teisel tuli end enne basseine-saunu puhtaks küürida. Ootamatusena tabas meid pesuruum, mis ei võida küll kunagi euroopa ergonoomikaauhinda ja mille eest ka Kadori meid ei hoiatanud. Pold seal mingeid dušše või vanne, vaid seina ääres hulk peegleid, mille kohal pihustid ja all kraanid. Sina istud seal nii 10 cm kõrgusel taburetil ja udjad põlved lõua all end pesta. Kuna hästi oluline on enne basseine ülipuhas olla, küürisid kohalikud end mu arust tund aega järjest, mõnd ei paistnudki kogu selle vahukuhja alt, millega nad kaetud olid. Seebivesi tulnuks kuidagi eraldi kausikeses veel prepareerida a me ei viitsinud.

Mis tahes vahukogus ei takistanud kuidagi kohalikke meie üle naermast ja meid jõllitamast (selle eest Kadori hoiatas), kuna nad arvavat, et valgetel on väga vinge vänt... Tegime maine hoidmiseks, mis suutsime, a Kristo läks ikka liiga vara basseini mu arust. Nagu äärmusi armastavale Jaapanile kohane, oli üks bassein väga kuum, teine väga külm ja ühes pisikses oli sees vool. Kristo ronis viimasesse kolaki sisse ega saanud midagi aru, pärast sõrmedega katsudes saime aga hea suraka. Olla tervisele hea kuidagi ja mida rohkem ühe seina poole, seda tugevam surin. Me ei julgend.

Hullasime veidi teistes basseinides, millest ühe vesi oli tumepruun, proovisime sauna, kus loomulikult oli leiliruumis telekas ja tegime üleval puhkenurga moodi kohakeses (ikka telekaga) Jackiga paar suitsu. Suitsud, joogid ja isegi minu raha unustasime tükiks ajaks sinna laua peale ja kõik oli pärast alles - vargused olla ikka imeharv nähtus kohalike poolt. Politseiputkad on igal pool hoopis umbes selleks, et teed küsida: kus lähim õllekas, lähim sentō jne ning tänaval suitsetajaid tülitavat nad ka...

A kohalikud said natuke ka pahaseks, kuna meie üle naermise kättemaksuks tõin ma süüdimatu turistina vahepeal alt oma pisikse fotoka ja klõpsisime Jimiga saunas mõnuga pilte teha, ehkki tulemused said üsna udused. Üks japs vaatas ikka mitu korda eriti kurjalt a et tal tätokaid pold, siis ma teda väga ei kartnud. Seesama, kes siin (tagumine, khm) altkulmu uriseb.

All riietusruumis olid mõistagi joogiautomaadid, telekas, massaažitoolid ja tuhatoos nii et igati noobel spaa kokkuvõttes, kuigi välja nägi kõik sama väsinud nagu Eesti linnasaunadki, vähemalt vene ajal. Maksis kõik see lõbu nii 40 krooni + kümnekas rätiku eest. Siis sai lõbu otsa, kuna hakkasime öömaja otsima.



Öö pargis
Et meie seltskonnast moodustasid suurema osa tudengid, oli peamiselt majanduslikel kaalutlustel plaan mõned ööd lageda taeva all veeta. Eks onud-tädid (sh mina) pidid siis ka nõus olema. Põhimõtteliselt saab kah, igati soe ju, aga Kyoto raudteejaamast natuke edasi jalutades ja pärast pimedat parki end selle kõrvas kusagil lagedamal ühe telgi lähedal lõpuks pärast keskööd pikali keerates ei osanud ikka keegi arvata, milline elamus sellest tuleb. Üks asi oli hirm, kas seal ikka tohib magada – kaks korda sõitis kollaste vilkuritega mingi pargivahtide massin mööda. Siis tüütasid kogu aeg sääsed ning ega nende vastu polnud meil mingit relva – palavuse tõttu ei saanud riideid ka väga selga panna, kel neid oligi. Paar ämblikku aeles ka mööda meid

Ega päikegi meiesugustele idikatele halastanud – ise me ronisime lageda taeva alla ja enne seitset olid kõik haudunud või päikesepiste äärel. Telgielanik oli oma jalgrattaga juba lahkunud (telk oli alles), aga värvilise aksessuaarina passis platsi servas kari teismelisi jõmpsikaid, valgetes t-särkides, jalas punased, sinised ja mustad püksid. Kraapisime end vaikselt kokku ja pargiveerde puu alla varju ning alles siis saime aru, et lapsukesed ootasid meie järel, et saaks oma võimlemistundi alustada. Piinlik ja naljakas.


Kohalikud härrad istusid juba ammu pingil, lugesid lehti ja ajasid juttu, mõni võimles, vanamutid tegid kõnnitrenni, keppideta. Mis meilgi muud kui pesime pargipeldikus hambad, võtsime masinast joogid, kaperdasime tagasi jaama, otsisime süüa ja päevapiletit Kyoto bussidele, et mõned templid läbi kolistada.

Igast vending massinaid on Jaapanis muide väidetavalt üks 23 elaniku kohta ehk kokku siis 5-6 milkut ja neist saab enamvähem kõike - sooja, külma, suitsu, suppi...

Kyoto templid
Sellest projektist sai murdepunkt, kus ilmselt paljud enne meidki religioonist kõvasti kaugemale on heidetud. Esimene katse ühe kompleksiga läks kenasti - vähe jalutamist, üks võluv vanas stiilis maja ning zen-aed:



Ka kõige suurema turistide lemmiku kuldse templiga läks suhteliselt valutult. Hea jahe bussisõit, õige pisut jalutamist, siis tunnike turiste vahtides ja arvustades oma poiste ootamist, keda ei tulnudki, nii et sõitsime veel paar peatust bussiga, et jõuda järgmisse templisse. Siis hakkas pihta.

Paljud templeist on igal pool maailmas vähegi künklikumal pinnal ju mäe otsa ehitatud. Igatahes teadis Kadori eelmisest retkest, kuskohast aia vahelt metsa pugeda, et kompleksile teiselt poolt läheneda, kuhu turiste ei lasta. Ja siis me ronisime. Vahepeal oli teerada, siis ei olnud teerada, siis oli pooleliolev akveduktiehitus, aeg-ajalt ründasid mingid putukad, igal pool ragistasid tsikaadid, siis ehmatas meid ühele kõrgele rajale jõudes kohalik trimmerimees, kellest õnnestus lõpuks mööda hiilida, kui ta ülesmäge liikus ja meid enam ei märganud.

Järgnesid munakivirajad ja lõputud pooleteise-sammu-trepid, ja siis veel natuke treppe ja siis veel. Minul olid nt plähvid jalas.. Lõpuks üleval, leidsime end värava ja tabaluku ja jaapanikeelse stendi eest. Olla kellegi haud. Ma ei tea, kas me ootasime midagi, Kadori väidetavalt teadis, et seal polegi muud ja see tee ei vii kusagile ning lasi meil lihtsalt higistada. Hannaga olime vist liiga väsinud, et ta mäest alla lükata. Kusagilt nuka tagant oli vahepeal vähemalt kena vaade Kyotole. Võibolla lohutas seegi, et Kyoto üldse veel paistis...

Teel alla (omast arust) üritasime võtta võsa vahel shortcuti, mis ühel hetkel keeras hoopis järgmise mäe otsa üles ja siis trampisime sealt ka veel tükk aega tagasi kiviteele. Lõpuks jõudsime kusagile, kust paistsid istuvad inimesed. Aimugi polnud, kes need on ja kui kurjad nad meie peale võiksid olla, ent algsest plaanist veendunult neist mööda jalutada sai ikka mingi haletsusväärne koperdamine, kuna just tontide juures läks tee kaheks ja me ei teadnud, kumba valida.

Vasakpoolne viis siiski hetke pärast lõpuks õige külastusraja juurde. Väikese ringi tegime, oma poisse nägime ka, a neid jälle pool tundi tulutult oodanud läksime väsinult linna tagasi. Kuulus kiviaed jäigi nägemata ja nagu Jim pärast virises, oli see enamvähem hunnik kruusa, mida inimesed silmad pahupidi vahtisid ja filmisid... Buss linna suutis iseäranis kaua venida, mina magasin. Määratud kohtumisajaks (ikka Starbucksis) ei jõudnud õnneks mitte ainult meie tunnise hilinemisega. Igatahes - mitte ühtegi templit enam, tegime pakti. A teel ja sihtkohas oli keni vaateid küll:



Mõningaseks kompensatsiooniks saavutasime tol õhtul konsensuse katusega öömaja leida. Kohti polnud küll kusagil, aga ühe inni elutuppa meid kuidagi 250 krooni eest per kärss ära mahutati. Härradega jalutasime veel paari kvartali kaugusele 24h poodi, et kõigi lõppenud pesuvarusid täiendada, mis lõppes omakorda sellega, et kõigil olid enamvähem ühesugused valged t-särgid (küll kirja all underwear) ja inetud ruudulised bokserid. Ja oligi koos uus poistebänd, millest järgmisel päeval üsna jumalavallatult Hiroshima ühe mälestusmärgi juures (kuhu oli 49 keeles rahu kirjutatud) pildisessiooni tegime. Teised turistid vahtisid meid nagu lollakaid, millegipärast autogramme küsima ei tuldud. Ju peame veel enda näo kallal töötama. Jim pakkus, et bändi nimi võiks olla "Sinule".