Jälle teenindusest, andestust.
Eesti Postil on niuke süsteem, et viskad oma asjad saatelehega üle leti ja pärast tuleb arve postiga. Arve ei tule muidugi e-postiga, seda esiteks. Teiseks tuleb ta ilmselt valele aadressile, kuna ka pärast kaht e-kirja kliendihaldurile ei suuda nad mu postiaadressi ära vahetada. Müüjatädi aadressi vahetada ei saa.
Kolmandaks ei peaks mulle üldse arvet tulema, kuna EP lõpetas vist jaanuaris lepingu ära ühepoolselt, kuna mu kuine keskmine arve jäi alla 300.- ja soovis edaspidi sularahas ja markides suhelda frankeerimise ja kuuarvete asemel - ehk siis kulutada rohkem postkontoriressurssi, mida nad otsast samas sulgevad. Mu arust oli see nõue teatud hulk raha kulutada täiesti haige ja ma ignoreerisin teadet ning viisin ELSi pakid ja kirjad ikka üle leti (ELSi teenustele tuli muide eraldi paljuleheküljelineleping teha).
Neljandaks pidin tegema saadetistele 24 leibelit aadressidega ning lisaks käsitsi täitma 24 ELSi saatelehte, kuna arvuti teel ja ühekorraga seda infot edastada ei saa, et saatelehed kuidagi mugavamalt välja tuleks kõigi triipkoodide ja viledega. Viiendaks pidin tegema saatelehel linnukese kasti "Loobun teenusest "ettevaatlikult"", kuna muidu tulnuks lambist mingi lisatasu.
Kuuendaks on neil ka selline rutiin, et kõik lüüakse siis kassast läbi millalgi (kõik saatja ja saaja aadressid ükshaaval muidugi sisse toksides ja igaühte paar viga tehes) ja saadetakse mulle posti teel tagasi igast saatelehest üks kiht ning kassatšekk. Tänane tšekk oli pikk ei rohkem ega vähem kui kolm meetrit ja 48 cm. KOLM JA FAKING POOL MEETRIT! Tahtsin seinale riputada, aga laekõrgusest rääkimata - mul pole nii pikkagi seina.
Merkole kingitud maalapikese väärtus on ikka jootraha selle kõrval, kuidas see asutus iga päev töötab ja kui palju nad klientide aega raiskavad, tmv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar