Sattusin jälle ühele sellisele elueksperimendile. Esimese tunni jooksul ei tohtinud süüa, kuna peretütar perega oli tulemata ja tema saabudes alustas teise tunni sisustamist Peeter Kaljumäe nilbete naljade (tõsi, keegi ei naernud) ja kupleedega ning kuna alles kolmandal sai lõpuks toidu ligi, oli vein nii tõhusalt töötanud, et ülejäänud kuuest tunnist ei mäleta mitte midagi.
Esimese kahe sisse mahtus meeldejäävana vaid „lastelt“ nõu küsima saadetud Vello mure „Mida tähendab skoorima?“ Ta oli teel talveaeda raadiost kuulnud. Ma vastasin vapralt „keppi saama“. Vello mõmises, et täitsa loogiline „seal oligi, et ei vanu ega noori“, ja lahkus.
Ma arvan, et see esimesed kaks tundi mõtlesin ma veel peamiselt sellele, miuke võiks minu viiekümnes olla. Kus, miukse muusika ja naljadega ehk millal inimestel see krõks käib, kus nad aint tumedaid riideid kandma... ja fokstrotti oskama hakkavad? Või millal võidab praktilisus kõik muud argumendid? Minu hele üllar sai nimelt punased plekid peale a mustaga, mida kandsid kõik teised mehed, poleks seda ju juhtund.
Enda tulevikust rohkem oli mul kahju vist vaid Airi Allveest, kes nägi nii räsitud ja õnnetu välja, et ma olin isegi päris rahul, et must vähemalt meelelahutajat pole saanud, kes halvimal juhul 40 aastat iga nädal vähemalt ühel sellisel peol peavad käima (laevadest rääkimata). Oma sugulastega ei suhtle ma ju üldse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar