jõulu-keel

Muud väiksed pere-elamused twitteris, aga moor suutis viimase painajana enne magamaminekut visata õhku keeleküsimuse: kas on tere hommikust või tere hommikut.

Läksime selle peale vennaga suitsu tegema ja saime juhtme nii kokku, et talle tundus, nagu oleks piipu teinud – kumbki ei mäletanud, millest jutt algas, aga tunne oli, et ütlesime midagi tarka mõlemad.

Nõnda.

Keelenorm ütleb, et hommikust. Nagu ka tere õhtust. Ja ma ei suutnud emale seletada, miks öeldakse nii, ja samas head õhtut. Või miks head päeva ainsuse osastavas, või häid jõule mitmuse osastavas. Ehk miks protsessi alguses on seestütlev, aga lõpus või ajatult osastav? Kui on nii ikka.

Tere millest, mitte tere mida. Aga head mida, mitte head millest. Palju õnne sünnipäevast oleks ju ka loogiline. Kust persest see õnn siis ikka tuleb muidu kui mitte tänasest, ideaalis. Või on nii, et et ühekordne suvasoov (tere) tuleb sellest ajahetkest ega saakski muud tähendada, aga head midagi on pikemaks ajaks? Või saan ma valesti aru, mida tähendab üldse "tere"?

Head jõulust? Ei, siiski head mida, mitte head milleks või head millest. Head õhtuks; head õhtust? Öeldakse ju tegelt ka hääd õhtast, a seegi on ju vist kõnekeeles.

Ja miks häid pühi, mitte head püha; aga head uut aastat? Miks üht püha on mitu? Sest läbu käib mitu päeva? Uut aastat võib ka tähistada päris mitu päeva, ma juba tean; kui ka uid aastaid on vaid üks päev. Ok-ok, uusi aastaid.

Mine lolliks.

Mine lollist?

Magama.