N��d r��gib k�ige pealiskaudsem vaataja. Jah, maniakaal-depressiivsete sugemetega rahvusromantiline suhtedraama Eesti Ballaadid oligi v�imas, v�igas ja veniv. Ju ta pidigi selline olema, mina kogu aeg j�rgi ei j�udnud, ingliskeelset sisututvustust ei j�und ka l�bi lugeda, s�nadest ja stoorist sp aru ei saanud ning vaatasin seda kui hiina ooperis t�lgitud ja lavastatud Kalevipoega. Aga sain siiski kogu poolteisttunni detaile, lavastust ja kunstnikut��d j�lgida. Mis oli vaieldamatult geniaalne. Aga ka paar aastat p�hikooli ajal folklooriansamblit ega see etendus ei aidanud mul p�ris h�sti m�ista, miks neis regilauludes ikkagi iga jumala rida kogu aeg korrata on vaja. V�ibolla oli siis inimestel t�esti nii palju vaba aega ega suurt sittagi targemat teha + samas eestlaslik laiskus, mis ei lubanud rohkem s�nu v�lja m�elda kui h�dap�rast tarvis, veeretades kogu koorma �he vaese uluki kanda, et teised vaid lebolt j�rgi saaks joriseda. Olgu tervitatud valgustusaeg, kui sooloprojektid ausse t�steti.

Toda ballaadide aega ma enam n�ha ei taha, see k�ik oli ikka liiga pime ja s�nge. 15+15 minutit halli ja kondise jaapanlanna miimikat oli ootamatu. Selle viimane, ihualasti osa, m�jutab kardetavasti k�igi kohalolnud laste unen�gusid ja seksuaalsuse kujunemist. Ja kogu etenduses polnud seksi, verd ja v�givalda ka mitte v�he, tegelikult. Nii et v�ibolla polegi see aeg midagi nii kadunud, n��d tehakse seda k�ike lihtsalt telekas, kus on rohkem v�rve.