Mulle pandi nüüd ka Skype, teatas ema täna õhtu eel elevusega. Kõlas nagu ampull või süütuse kaotamine. Karjatasin selle peale kontoris "mu emal on skype", mida U tõlgendas tooni järgi, justkui oleks emal avastatud raske haigus.
Teha ei osanud moor sellega suurt midagi, lõpuks võttis mu kõne pärast pikka kutsumist ikka vastu ja sosistas, justku ma ei teadnuks, et ta ei oska sellega suurt midagi teha. Ütlesin, et nii käibki ja pärisin, kas meil on tõesti millestki rääkida? "Ei ole vist", itsitas ta vastu. Aga tervelt 10 minutit tuli kokku, arutasime temaga venna tulevikustrateegiaid parema teema puudumisel. Siis otsi kokku tõmmates küsis ta, kas punane nupp lõpetab kõne, ma vastasin jaatavalt. Ja kõne lõppeski türaki. Ega ta ei taht lõpetada, hüvastigi ju jätmata ning manitsemata, et ma vähem jooks jne bla-bla. Moor tahtis lihtsalt proovida, kas see nupp töötab...
1 kommentaar:
siis ma olen su emaga ikka väga sarnane, ka mul on nüüd skype, eile sain. aga ma pole seda veel ühtegi korda proovinud ja eriti ei taha ka. vastik on ju arvuti taga rääkida. nagu loll. kirjutada on poole mõnusam.
Postita kommentaar