dj katarsis

Ilmselt üle tüki aja üks uus tuttav leitud, või siis see sündroom, et ma avastan asjad lihtsalt siis, kui kõik teised seda teavad või unustanud on. Või siis avastan midagi vaid seetõttu, et ma aastate jooksul iga ükskord ajal sohvrit tegema pean. Nagu nüüd.

Mõneti ongi Vadyah Lahari vist juba unustatud, aga minu jaoks olid need esimesed neli+ tundi jutuajamist temaga puhas nõidus täna (mille vahel oli 8h ulmechilli muusikat temalt). Ühe otsa jooksul sai läbi käidud (peamiselt tema loenguna küll) hulk rahvusi, kultuuridevahelisi erinevusi, kogukondade moodustumist, sallivust, neegreid, immigratsiooni, võõrtööjõudu.

Tagasiteel tükk aega plaadikeerutamise filosoofiat ja tervislikku toitumist ("Rebi äädikat," ütlevat ta bitchidele, kes rasvu põletada tahavad), aga siis talinasse jõudes kulus veel auto kõrval ahelsuitsetades tubli pool tundi, et lõpetada monumentaalmaali, restaureerimise, arhitektuuri, kodanike maitsete, madalmaade kunstnike, erinevate värvitehnikate ja linnaplaneerimise (Niemeyeri võtmes) teemad, millele ma suht kogemata jutu viinud olin.

Ja veel kümneid kilde siit-sealt. Kõige uskumatum oli, kuidas vastus mu küsimusele algab kusagilt ülikaugelt taustade ja asjaoludega ning ca veerand tunni pärast jõuab ta täpselt algusse ja actually vastabki. Ma ei julge nüüd pärast seda kõike, pool neli omikul, magamagi minna. Äkki katarsis kaob.

PS Aus oleks muidugi öelda, et ma võin suu ammuli (klassikaline penis envy) kuulata ükskõik keda, kes mis tahes teemasse tõsiselt süvenenud on, spetsialist, kui soovite; kes midagi päriselt oma käe ja/või peaga valmis oskab teha; kes elult midagi tahab; kes teab, kuidas sinna enam-vähem jõuda ja sellega actually tegeleb. Veel ausam oleks öelda, et selliseid sõpru mul peagu ei olegi. Aga mida ausamalt sa midagi ütled, seda ebaõiglasemalt see mõne jaoks kõlab. Las ta jääb. Tšekkan aususe tipu märgistamiseks esmalt iseenda biiti (kui Vadimi väljendit kasutada) ses osas, siis vaatame edasi.