Harajuku

Hulk pilte pühapäevasest Harajuku linnaosast. Võibolla peaks üldse mitte kommenteerima, aga no paar sõna ikka. Eks seal ole ka Meiji pühamu, ringhäälingumaja jms mudru, aga teiste turistide seas oli minu suur soov seal vaatama minna end igal nädalal üles taguvaid kooliplikasid. Nähtuse nimi on takenoko-zoku või nüüd lihtsalt cos-play, mille iidoliteks on enamvähem kõik, animest ja mangast pokemoni ning Gothic Lolitani. 1980. aastatel oli see Jp subkultuur veel rajum ja mitte koolilaste teema, aga nüüdki võtab hinge kinni oma ebamaisusega, õieti, et keset päeva ja suurema põhjuseta niimoodi välja tullakse ja kümnete kaupa valmistutakse kui karnevaliks ja siis lihtsalt tšillitakse pargiservas, sillal, kõnniteel. Igas eas, mingit raha küsimata. Kaks ehk efektseimat tibi osutusid lähemal vaatamisel küll cross-playeriteks, aga paljud siis tänapäeval enam pirtsutavadki nii tehnilistes küsimustes.

Natuke edasi Yoyogi pargi poole tantsivad ja poosetavad palavusele vaatamata veel mõned nahkriietes rokabillimehed, üks palju adumatum tantsubande, üksiküritajad, literaalselt kümned ja kümned noortebändid kõnniteel kogu oma tehnikaga; üle tee breigitakse, rulatatakse, laval esinevad jaapani räpparid, jälle kulgeb allee noortebändidest, kes lahkelt oma isetehtud singleid tasuta jagavad jne. Lahkudes õnnestus paraku ka ühe hullu briti Steveni otsa komistada, kes oma Hiroshimast pärit naise Teikoga kõigile jessukesest rääkis. Mina ei suuda nihukestele muidugi kunagi ei öelda, nii et kordasin alistunult kaasa temaga, kuidas ma kalli Jeesuse nüüd oma südamesse võtan. Pärast kulus kõvasti ploomiveini ikka, et see endalt maha pesta...