Yasukuni

Vahele ka värskeid uudiseid.

Märulipolitsei passis juba metroos ja Kadori tõdes et mitme siinelatud aasta jooksul oli see talle esimene kord neid näha. Järgmine kadalipp koosnes flaierimeestest – kes toetas imperialiste, kes vabadust, kes Taiwani ühtsust, kes piirideta ajakirjanikke, kes Hiinat... aru ma neist ei saanud ega taibanud ühtegi ka tuule lehvitamiseks võtta.

Väheoluline pole nimelt tõik, et iga päevaga läheb väljas hullemaks ja täna paistis päike kõigile kogu aja lagipähe, temperatuuriks kraadi järgi 33, tuntav temp siin 45.

Särgid märgusid seljas taas hetkega, aga trampisime/trügisime kuuekesi kogu allee hirmkõrgest toriist (oli Jaapani kõrgeim a praegune 25meetrine on asendus ja madalam vist) templini läbi ning üsna kiiresti tagasi.

Teele jäi palju lippe, palju mundreid, impeeriumiaegseid krüsanteemiga lippe, veterane, igaüks omamoodi mundris jne.

Eks 1896. aastal Meiji ajal püstitatud Yasukuni (tähendab umbes rahu rahvale) on ju enam-vähem kõigile Jaapani eest hukkunuile pühendatud – hingede raamatus on 2,5 miljonit nime ja mitte vaid sõdureid, vaid ka naisi, tudengeid, ajakirjanikkegi. Probleeme tekitab neist siis tuhatkond, kes pärast sõjakurjategijateks tunnistati, kellest omakorda vaid 12 mingi klass A roimarid. USA okupatsioon (lõppes 1952) sundis templit natuke profiili muutma, aga tähtsaks ta jäi – keegi üritas meie pronksmehega teda võrrelda... Aastas toimub seal hulk suuremaid festivale, aga 15. augustit Yasukuni Jinja enda kalendris ei olegi muide kirjas. Inimesi oli täna hommikul kohal julgelt tuhandeid.

Abe ise ei ilmunudki, aga kabinetist andis näole... noh, umbes Eestis regionaalministriks nimetatav emand Takaichi (Okinawa ja põhjaalad, teadus ja tehnoloogia, innovatsioon, sugudevaheline võrdsus, sotsiaalsfäär ja toiduohutus – just nihuke list valdkondi tema nime taga ongi). Ministrite nimesid ma ei ürita küll kunagi ära õppida, kuna alla aasta ametis olnud valitsuse liikmetest on mitu juba vahetunud – mais pani põlluminister ise pulgad käest, pidades enne kuulamist parlamendis targemaks end üles puua. Nüüd juulis vahetus kaitseminister, kuna eelmine mainis ühes avalikus kõnes, et sõja lõpetamiseks oli a-pomm Nagasakile natuke nagu põhjendatud või nii. Huvitav oli esimega veel fakt, et pärast II maailmasõda ei ole ükski ametisolev minister vahepeal seda Jaapanis nii romantilist akti sooritanud. Parlamendiliikmeid on selle ajaga ise läinud alla kümne. Igatahes – iga pagana päev toob mingi uue aktuaalse fakti, mis on nii pagana kinni veel 1945. aastas ja verises minevikus.

Tagasi tulles – Yasukunis käis hommikul ka endine PM Koizumi, kes oli, eks ole, esimene Yasukunit külastav peaminister üle 21 aasta. Praegune keiser on templis käinud ka vaid printsipõlves, eelmine austas ikka pidevalt.

Ega ma enamikust tüüpidest ja juttudest ju aru ei saanud, aga Kadori selgitas mõningate märkide järgi, mida ta on varemgi maininud, et neid tegelasi on ikka Jaapanis jätkuvalt kõvasti, kelle meelest oli impeerium ikka õige asi ja allaandmine mitte. War is peace...