kaks küsimust, ühe vahepalaga

Esiteks, kas Draamateatris on tõesti nii palju paremad etendused viimastel aegadel olnud või pole ma lihtsalt seal varem nii palju käinud? Paljud ütlevad justku, et seal põle midagi head, aga mulle tundub, et nad pole näindki ja niisama moodne prigiseda. Ma ikka üllatun aeg-ajalt ja märtsi lõpuks on juba representatiivselt materjali ilmselt endalgi, kuna mängukava sai põhjalikult ette võetud.

Eilane „Jõgi voolab läbi linna“ lajatas oma lõbususse peidetud rusutuses („äng“ kipub vist devalveeruma) sellise tõdemusega, et olgu pooled PÖFFi filmid kui masendavad tahes, tekib kõige ehedam samastumishetk või vähemalt äratundmine mõistagi ikka ja ainult Soomega (mõne aasta eest oli ka Islandi filmidega, ajuti muidugi ka Saksa/Austria). Kaurismäkidest kinnuneini. Võibolla 10 aasta pärast tuleb veel rohkem ka tipa fuckingamali või falkenbergfarewelliga, aga meie kolkad ei näe veel nii kenad välja kui Rootsis.

Võibolla jõudsin ma aga arusaamale, et miski sihuke keskklassi toimetamiste žanr meeldib mulle ikka kordades enam kogu Ajaloost, Kunstist või Arengumaainimsaatusteuperpallidest. Originaalne pole ka võrdlus Sügisballiga, aga doch. Mullu teises pooles korraldasime noorte semudega Masendavate Filmide Õhtuid (tuntud ka Masendavate Õhtute Filmide nime all, kuna MFÕ tähendavat mitteformaalset õpet) ja kümnekonna filmi järel tagasi vaadates rääkisid minuga ikkagi vaid paar tükki. Muu oli lihtsalt õõv, hasartõõv või huumorõõv (mitte, et "õõv" poleks devalveerunud).

Ja lõpuks teine ning olulisem küsimus, vaadeldes igiloomulikke haakumisi naabritega: kus on sarnane või mingigi Läti kultuur? Läti ängki? Ängs? Anu Saluäär ütles raadios hiljuti, et meil põle tõlkisi. Loodetavasti on asi aint selles.

PS Rahvusvahelisel tasandil veel remark: eurovisionil hääletasin ma Rannapi poolt ja teises voorus selle kräunuva tibi, kelle nimi mulle meelde ei jää, aga kus pilli mängis see... Pohlak.