teenendus

Murdsime siin nädala selgroogu (tegelikult esmaspäeval, aga aeg ju lendab) Karja uulitsa Patrickus J. Öö eapuhusel päeval. Ma käin seal vist liiga harva, sest ei suutnud ära imestada, et kuigi saalides istus vaid kolmes lauas keegi, tuleb tellida letist.

Kogu õhtu siis regulaarselt in corpore leti ääres konutades sain ühel hetkel aru, et meie igas poes ja puhvetis rippuv kollane kleepekas "Sina ära küsi, mina ei müü" on lihtsalt kogu Eesti teeninduskultuuri lipukiri. Alkohol ja tubakas on hale suitsukate.

PS Selle valguses lihtsalt ei saa jätta soovitamata must ümber nurga Wikmani kvartalis asuvat üsna värsket Vasco da Gama kohvikut. Interjöör on õnnetuseks samasugune Uniquestay kelder nagu nad kõik, aga mingiks hetkeks tundus, et oledki Portugalis. Oli selleks siis portugali-inglise-keelne teenindus (vahele eesti keeles sõnu nagu 'tursk' või 'portugalikook'), kuti ülivaba olek ja meiega lobisemine, Pastel de nata (Belém), mitte-kusagile-kirjapandud menüü, ringisebivad neegrid, või et kui see poiss on ära, siis on kohvik ka kinni ja nad väga seetõttu ei reklaamigi. Loodavad sellest päris resto siiski teha.