Cause I wanna be Anarchy

Veider, väga veider: ma naersin sel suvel teist korda juba 2,5h järjest. Noh, sõpradega on selliseid sette kogu aeg pikemaltki, aga need on enda osalusel. "The Gun Seller" oli ka minu tüüpi naljakas, teine siis. Aga lisaks mainitud laste etendusele oli ka kolmandana RaudSaller nii kuradi läbivalt ja tapvalt vaimukas, mingeid erilisi kompromisse ei paistnud publikumenuga ka muusikavalikus. No ja muidugi lapsgeeniuste bänd. Ma, loll, pold midagi lugend ja ootasin mingit pool-haltuurat, mida kõik suvel teevad. Kevadel pelgasin jälle, et kuidas ma vaatan nende kontserti kusagil Vene teatri saalis istudes, aga see oligi formaat, selgus. Aga igaks juhuks lubasin Mihkli auks täna kaine autojuht olla...

Ma pooli lugusid muidugi ei teadnud, aga väga... hariv, peaks vist ütlema. Kes pori-raamatut lugeda ei suutnud, võinuks kontserdil ehk ikka käia. Sama jutt, ilma roppusteta. Ja isegi Sallerist arvan kordades paremini, siiani oli siuke kommertsmuusik, aga kuradi hea jutuga, selgus.

Nii et ma olen järjekordselt hämmaris, et keegi suutis mind nii hingetuks ajada. Äkki vajutis teeb seda kuidagi, et päriselt head nalja on rohkem vaja ja see tõuseb paremini esile, kuna teda tehakse ka paremini, sest nalja tegijatele on seda samamoodi vaja.

Ja lõpuks - ma pole eladeski siuksel Storytellers-tüüpi üritusel käinudki. Päeval kuulasin Bowie VH1 oma, jumal tänatud, et pilti polnud. Poleks tööd teha saanudki, nagu ka P märkis, kes lingi andis. Eestis tehakse neid üldse?

PS Pärast leidsin auto kojamehe vahelt miski Baskini teatri õuduse flaieri. Igavesti kõhe kant see Tabasalu võsa, mida looduspargiks kutsutakse. Tehku parem veel paar RaudSallerit, kuigi täna oli kirjade järgi paraku viimane. Ca 500 kohta õnneks pea välja müüdud.