Plasmatöötu

Järgneb pikk ja nukker eepos sellest, kuidas mu rõõmsalt alanud plasmadoonorikarjäär armutu lõpu sai. Sisemonoloogide ja vere(komponentide) pelgajatel palun mitte lugeda.

Nii. Läksin mina paari nädala eest suure elevusega elu esimesele plasmafereesile. Napaka nimega Doonorifoorum on ju kena, ei ole üldse haigemaja moodi, soe, nagu sõbralik kontor, värvid, mis pole roheline ja valge, toores betoonlagi, arvutid. Isegi see ankeet, kus uuritakse mu reisimuljeid, keharõngaid ja seksielu pikantsemaid osi, oli e-täitmiseks viidud! Laud nr 11. Mul käib kähku, ma tean, palju ma siin ja seal valetada võin (paraka-ibuka kasutamise hiljutisuse osas siis, mis te mõtlesite?!) ja kui turvalistel välismaadel käind olen. Salvesta.

Arstitädi juurde jõudnud käratas see aga kohe „Paberid!“. Hui paberid, mõtlesin. Ah õigus, mõtles tädi. Ta alles kolis sinna Majast. Maja on Ädala tänava keskus. Vabandas ja hakkas kompuutima. Sealt läks kõik veel suurema raginaga allamäge. Istusin ja passisin, kuulates tavapärast keskeealise naisarvutikasutaja undamist, kuidas raalid on kõige süüdi, mis meie ühiskonnas halvasti on ja vanasti (st Ädalas) oli kõik parem. Seinad valgemad, veri punasem ja see värk.

Mul hakkas igav, ja siis läksin närvi, kui juba tükk aega oli seal ringi lärmanud ja „abistanud“ üks aktiivne moor, kes arvas tundvat probleemi läbi ja lõhki. Teate küll, selline tüüpiline „kui esimese vajutamisega ikoonile/nupule midagi ei juhtu, vajuta veel 10x ja hästi kiiresti“. Siis võtsin kontrolli arstidelt üle ja seadistasin natuke ise nende printerit. Kusagil sai ka mu enda mõistus otsa ja istusin jälle maha. Printisime, mis saime, muidugi samad paberid, mis varem, nii et avvutist pold rohkem kasu kui aint isikukaarti pole enam. Neid oli nõristamise ajal hea lugeda muidu, palju hemokas on varem old jne.
Siis läks veel keerulisemaks. Lõputu paberitega vehkimine, kahtlustamine, et ma olen tegelikult endine trombotsüüdidoonor, vaidlemine, kas õigus on pabereil või avvutitel jne. Istusin maha ja lugesin lehte natuke, olles mitu korda üriatanud tõestada, et ma ei ole enam labane täisveredoonor, aga väärtuslik plasmaõnnistus kogu maailmale! Sittagi.

Lõpuks lükati mind lauale ja siis hakkas alles tõeline õudus. Ma ootasin kõige rohkem, et mulle tsentrifuug veeni lükataks, aga kaks vene tibensit, üks asjalik ja teine kena, pidasid mu veene täiesti kõlbmatuiks. Saate aru! Ma mõistan üldiselt paljut, või vähemalt aktsepteerin, kui ka parasjagu ei austa. Noh, näiteks kui öeldakse, et ma olen munn; või ei „mu härra, mis tore väike asjandus teil siin kõlgub“; või elaks isegi üle mingi sada korda kuuldud vaimukuse juuksepiiri teemal, aga et mu veenid pole piisavalt laiad – no raisk.

Seal ma vedelesin jõuetult siis hea veerand tundi, 3-4 kitlit mu käsivarsi uurimas ja omavahel vaidlemas. Ma ei vaata ka ise kunagi oma veene enam sama pilguga, ausalt. Varemmainitud duracelli-proua üritas mind lõpuks tavalisele vereimule kupatada, aga juhtisin tohtriärra (tal olid väiksed vurrud mu meelest) tähelepanu, et mul pole veel kaht kuud eelmisest möödas (plasmat võib pea 2 nd tagant anda). Naised laiutasid jälle käsi ja sosistasid omavahel, mind vargsi piiludes, nagu mul oleks aids või vähemasti ajukasvaja, mida ei tohi minusugusele labiilikule öelda. Parem on omaksed ära oodata. Lisaks oli mingi informed consent jäänud realiseerimata, kusagile allkiri andmata ja arstimammi käis küsis KOLM halastamatut korda vahepeal, kui palju ma kaalun. See tundus juba vandenõuna või mingi krdi skaiplussi helistamis-naljana, nagu poleks keegi kunagi tahtki mind tegelt sinna.

Akna all toolis sai kahvatu tütarlaps sama ilustamata kuulda, et vereandmine ei ole ilmselgelt tema jaoks, kui tal isegi sõrmeotsatorke peale pilt eest kaob.

Halasin lõpuks üsna kirgliselt, et mis faking mõttes, ma olen mannergute viisi verd and ja nüüd öeldakse, et see kõlbab ainult sigadele, kuna mul on kell faktor positiivne?! Seepeale sain Ädalast hoopis vastupidist tõestava loengu, et midagi ei visata minema, vaid nüüd võib meestele ja vanadele naistele ka kelli kanda ja kõik on tšill. Teand, kumba uskuda, ja otsustasin lihtsalt manguda, et paaa-luun proovime vähemalt! Üks tšikk jäi pika hambaga nõusse ja kinnitas, et ma jään elama ja masinat ära rikkuda ei saa.


Alles siis kui nõel sees oli, rahunesin lõpuks maha – mu plasmadoonori karjäär ei katkenud vähemalt enne katseaega. Aga oi see oli lahe masin. Tõmbas mult mingi pool litra verd välja, vedrutas tsentrifuugis plasma eraldi kotti ja peksis ülejäänu tagasi. Tunda pold mitte midagi ja käsi ei surd üldse ära nagu tavalise žguti all. Ja nii mingi neli korda, kokku luristati kaks liitrit verd välja ja saadi 650 ml plasmat. Ma lõpuni kindel pole, sest väike keelebarjäär võitis ja füsioloogilise lahuse ning koagulantide kogused jäid hämaraks.

Igatahes verd tuli vastupidiselt ootustele korralikult, vaid paar korda iga tsükli ajal pidin pallikest pressima, kui vool rauges. Tibi vahepeal julgustas, et muidugi saan edaspidi nüüd ka plasmadoonor olla, aga see osutus harilikuks halastusseksiks. Lõpuks avaldati mulle tõde, et veenid on ikka ebapiisavad ja kui sealt saab ka mingi hulga kordi kätte, kaob see soon lihtsalt ära ja võta... näpust. Tunne oli, nagu öeldaks mu surmaaeg, ehk siis peagu mitu plasmadoosi ma saan anda, kuni see oja täiesti kuivaks jääb.

Olin kurb, ent väsimatu. Pidasin vapralt ära tavapäraselt järgnenud vaidluse, kus mina ei tahtnud pakki ja nemad üritasid iga sokki ja pastakat ükshaaval mulle maha parseldada. Pääsesin puhtalt, st pakita.

Mis nüüd edasi saab ja millal, pole aimugi. Kust ma veene laiendada saaks, ei osanud nad öelda. Veenilaiend, olgu protokolli huvides öeldud, ei ole päris see asi.

Kokkuvõtteks – nagu oleks ära koondatud, siuke tunne on. Aga noh, avastades juunis oma väikeettevõttes lõpuks kolmekordse käibelanguse võrreldes kuue kuu taguse ajaga ning esmakordselt puhta kahjumi, umbes nii ongi.