Hambaarst oli muide ootamatult meeldiv kogemus. Neetud Kaarli polikas muidugi juba trepist �les minnes temaatiliselt haisev, kuigi koridoris oli alles mingi koguduse silt. Ja kurvad inimesed kalidoride peal j�rjekorda ootamas. Nalja sai aga juba registratuuris, kuna ma m�letasin ainult arsti eesnime - Siim. T�di k�sis minu nime, andsin ka konspiratiivselt esimese. J�i pika pilguga otsa vaatama ja siis lausus: "On teil veeeeel m�ni nimi?" Kohmasin, et nagu on, aga ega ma arsti perekonnanime ka ei tea, nii et mis vahet. Pressis siiski v�lja.

Arsti panin vist aga k�ll nii hoogsalt oma hirmudega juba alguses paika, et ta ei julgenud muga �ieti r��kidagi. Sai �ks hammas siiski korda tehtud, kuigi mitte see, mis valutas. Mingi hetk sai ta �nneks aru, et nalja tohib ikka teha, aga siis esitas j�lle v�ga naiivse k�simuse, kas ma tuimestust ka soovin. Tegin selgeks, et ma ei laseks teda paari meetri raadiussegi endast ilma detailse anesteesiaprogrammi presentatsioonita. Sattus hetkeks segadusse, aga taipas vist v�i loobus �ritamisest. T�psustasin veel, kaua keemia m�jub ning muretsesin, kas paari tunni p�rast toimuval kohtumisel jookseb �hest suunurgast kontrollimatult ila. Uuesti lasin ta ligi, kui ka �el enam naermisest k�ed ei v�risenud.

Siim ei v�sinud aga kordamast, milline peen k�sit�� mu kontidega nelja aasta eest tehtud oli. "Ta pidi ikka kogu hinge siia panema," �hkas ta mingit juurer�ntgenit vaadates. "Ei, kogu minu raha," ohkasin faktit�psuse huvides. Ta oskas aint lohutada, et t�na l�heb veidi �le 500 krooni. L�kski 503.50 ja lahke registraator andis vabatahtlikult ka avalduse Haigekassale, kes 150 krooni sellest tagasi annab. Elu diil. Muidu debateerisime pikalt hambaniidi kasutamise �le, mida ta mulle palavalt soovitas. No mina ei tea - mingi fantaasia j�rgi v�ib see kindlasti erutav iseendaga tegelemine olla. Mulle t�likas. L�puks lubasin talle siiski seda kaaluda, kui olin r�ntgenipilti oodates vitriinist v�rvilisi proteese ja k�hedaid metallkonstruktsioone vaadanud.

Arst �tles nimelt, et v�ib ju ka aint auke ravida ning mulle tundus nelja aastane intervall sobivat - kaks aastat toibun, teised kaks v�tan hoogu. Aga 20-30 p�rast pidada k�ik puru olema. Kui selle �le p�rast varuosade vaatamist kurtsin, �ritas mind j�lle lohutada, lausudes ��rmiselt ettevaatamatult "Sul on ju ilusad hambad". Ma ei pidanud isegi talle s�gavalt otsa vaatama, kui ta kiiresti vabandas: "See ei olnud n��d nagu kompliment ega midagi." Igatahes oli ta seni meeldivaim hambaarst. Peagu nagu juuksurisk�ik.

Siimu ma selles veenda ei suutnud ning ta soovitas teise hambaga ikka enne poolt aastat tulla. Oli vist meelitatud (v�i teeskles osavalt), et juba j�rgmisel n�dalal naasta lubasin. Aga siis on raha ka otsas. Tegelt on praegugi, aga lagunev keha vajab h�dasti putitamist - j�rgmine k�ik on �he spordiarsti v�i kiropraktiku juurde. �nnestub ehk ka purjetada veel t�navu, kui selg t��le pandaks.

Aitab vist haigustest. Muidu oli t�ine p�ev, t�nan k�simast. Kliinikust lahkudes panin testsuitsu ette, �ppisin �he suupoolega t�mbama - alguses veidi lurises a p�rast t�itsa k�pas. J�lle �ks uus asi �pitud!