Armsad kogemused avalike teenuste ostmisega eile, kontekstis "internet on saatanast". Esmalt �ritasin Maksuametist teada saada mingi lollaka INF4 vormi t�itmise kohta. Klienditeenindus �tles lustakalt, et "sisuliselt aidata ei oska, tehniliselt k�ll". Vahet sisu ja tekno erinevustest ta seletada k�ll ei osanud. Ju on asjal siis mingi loominguline pool, mida keegi neist ei valda. Tema antud uus number sisaldas v�ga (vana)emalikku t�di, kes osutus internetivastaseks vandeseltslaseks. Kuna mul ei ole �hte lahtrisse midagi kirjutada, soovitas ta "no proovige" ehk kui kuri arvuti lubab midagi sisestamata j�tta, on k�ik h�sti. Kui ei, tuleb paberkandjal esitada. Nii tundus loo moraaliks, et internet on k�ikv�imas, aga t�did on selle �le kavaldanud.

Jaburam oli Tartu Maakohtu registriosakonnaga, kes n�udis mingeid mu arust alusetuid lisadokumente �he mt� p�hikirja muutmisele. Kantselei andis menetleja otsenumbri, kus vastas eriti kuri moor, p�hik�simusega mulle "Kust te selle numbri saite?" Mina: "�helt teiselt teie numbrilt" (mida ma ei m�letanud, viga). "MILLISELT teiselt numbrilt," j�tkas h�dra ristk�sitlust. Ei julgenud perse ka teda saata, kuna l�puks pakkus ta lahenduse. Mida ma talle ei �elnud, oli t�na hommikul sooritatud peen k�ttemaks - saatsin need kaks paberit digiallkirjaga! Suffer, bitch.

Igaks juhuks kontrollisin tegelt reetlikult kantseleinumbrilt, kas digiallkirjaga ikka v�ib. Seal oli j�lle eilne sajaaastane mutt, j�tkuvalt v�ga lahke, vandudes, et "olen oma silmaga arvutisse saadetud asju n�inud!". Jauras veel natuke, mis koledusi neile k�ik digiallkirjaga tulnud on, maksekorraldused, majandusaasta aruanded jne. Ma lugesin selleks ajaks juba lehte edasi ja lasin vaevatud hingel end t�hjaks r��kida.

Igatahes - ultimate crone power.