Reede �htul �ksi kodus niisiis. Kui pateetiline saab olla? Ja mida ma veel kuulan...

"There's no time to lose," I hear her say.
Cash your dreams before they slip away.
Dying all the time
Lose your dreams and you
Will lose your mind.
Ain't life unkind?

Aga vend (umbes 20aastane, vist) k�is t�na esimest korda elus ooperis. Kooli p�rast, oli vaja mingi essee kirjutada esteetika kursusel, mida andvat keegi higistav paks kibestunud pervent. Igatahes k�isime p�eval talle mantlit ja salli ostmas. Ei tea, kust ta selle peale tuli, et peab viisakas v�lja n�gema. Esimene poolaeg 3tunnisest Carmenist oli ikka v�ga vaevaliselt l�inud, kuidagi saabus siiski ka l�pp. Vaene loom.

Ise ostsin ogara koguse P�ffi pileteid, arvele j�i 20 krooni. Mis seletab natuke ka reede �htu olukorda. Rahakotis on k�ll mingi viis eurot aga hui need koinid mu elu p��stavad.

Eilne �htus��k/jook Illinoisist p�rit miski 60aastase �lddidaktika professoriga oli siiski �le k�igi ootuste emotsionaalne. Taat on augustist Pedas t��l, sitaks reisind ja �petand, igast Kasahhid, Mongooliad, Kosovod, r��gib sutsu vene keelt, tunneb enamv�hem k�iki maailma kangeid alkohole, Woodstocki ajal oli paraku Vietnamis, mis on k��nilisust ja �literavat huumoritaju ilmselt vaid t�stnud ning esmasba l�hme koos Rammsteinile.

A sellest, kuidas kaamel Villu Vanelt raha v�lja pressis ja ta pantvangi v�ttis (SLOL), ei saanudki ma l�puni aru. L�hen seega magama. Homme ootab ees erakordselt t�likas suurkogu.

Yesterday don't matter if it's gone.
While the sun is bright
Or in the darkest night,
No one knows
She comes and goes.