Lavaka noored ilmselt räägivad õnnelikult veel pikalt, kuidas üks orantsis särgis kiilakas pede esireas lahinal nuttis kogu Kajaka teise vaatuse. A mul olid nihuksed köha- ja nohuhood tegelt, mida üritasin tagasi hoida!
Mitte, et traagikat vähe olnuks või Kostja (Viiding) seekord end maha poleks lasknud kõigi oma Calvin Kleini kalsaritega, mis reeturlikult ühes stseenis paistsid. Õpetajal oli jälle palituleibelil SASi logo, aga need ajasid pigem naerma. Juss Haasma oli natuke liiga Uuspõllu moodi, aga muidu neist võrratuima tööga.
Nii et tublid ja kenad lapsed ning eriti selle eest, et täna ilmselt Eesti ainsa etenduse andsid. Õhtul ei olnud teatripreemiaid võimalik aga ühestki onlainist lugeda. Häbi!
PS Ja mulle lihtsalt meeldib esireas istuda, siis ei näe lollakat publikut ega saa neid people to kill listi panna, kuigi alati (nii eelm nd Underil kui täna) on selja taga mingid Tourette'i sündroomiga inimesed, kes suvalisel hetkel su seljatoe pihta ilge litaka annavad oma jalaga. Või eided, kes valehammaste lõginal su kõrva ääres nii kaua juttu räägivad, et lavale jõudnud näitlejad ise juba vaatama hakkavad, mis krt toimub. Või mingi vanamees, kes oma moorile rahulikult kõva häälega kogu etenduse aja toimuvat kommenteerib, värdjad istusid ise Draama maalisaali esimeses reas seekord, mina servas. Ja täna oli vist üldse 1x, kui ma ei kuulnud ühtegi mobiili helisemas! Laubaseks Voldemariks hoian kõik ootused igaks juhuks madalal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar