lumelinnas

Olles Valgevene semud unikaalsesse peatuspaika saatnud, kõmpisime läbi Snelli pargi mu auto poole. Korraks hakkas kõhe kui meie ees paistis kari lärmakaid noori üksteise najal kõlkumas, aga hetke pärast kostus kodune "...joo ennnnast täiis kui siigaa" ning astusime julgemalt edasi, lootmata küll tegelikult Ivo Linnat kohata. Vaatasin neid väljaspool Viru keskust eksinud ehk 15-16aastaseid eksemplare isegi mõningase huviga, ükshaaval ütlesid viisakad lapsed meile tere kuni üks kutt lausus nukra hääle ja kurbade silmadega "Me ei ole venelased, me oleme normaalsed inimesed!". Vantsisime päid vangutades lummelinna varemete poole. Üks eespool puu najal kusenu pööras kah ringi (olles end kokku lapanud korrektselt) ja ütles samuti ilusasti tere. Päeval ei ütle seal pargis keegi kellelegi tere, tea, kas alkohol tegi nad viisakaks või soov näidata end igal juhul eestlastena? Nats aja pärast jõudis kogu kamp meile järele ja tegi uuesti juttu. Sõnum sama: "Siin käib ju muidu väga palju venelasi, aga meie, me oleme head inimesed."

Miskip tahtsin loota, et see oli neil mingi rollimäng (tulid sünnipäevalt, läksid sõbranna korterisse), mitte keskmine väljavõte etnilistest suhetest ja stereotüüpidest meie aja teismeliste seas. Üks me oma valgevenku teadis muide juba teisel siinveedetud päeval, mida tähendab sõna 'tibla' ja avaldas lootust, et me tema kohta seda ei kasuta. Ei kasuta. Tal elu niigi keeruline - selle organisatsiooni liikmeks oleku eest, mille liige ta oma kodumaal on, pannakse kaheks aastaks vangi, nagu ikka registreerimata kodanikuühendustega.