native indian summer

Tänane hommik algas paraku kasutult ja high poindiks oli vaade aknast Hiltoni ees kohale, kus Reaganit tulistati. Ma ei tea, kas mõrvatuuri ka siin linnas tehakse, aga miski skandaalide oma olla turistidele täiesti olemas. Mulle piisas esimesel õhtul juba Watergatest, kus lisaks Nixoni draamale elas siis ka Lewinsky, praegu Condi, siin praegu ooperit juhtiv Placido Domingo, Dole’ide vanapaar jne. Hull monstrum nendetagi.

Tegelt üritas üks itaallasest moor NGOde juhtimisest ja strateegilisest planeerimisest rääkida a nigu ta SWOTi tahvlile joonistas, keskendusin ma väga ebaviisakalt lehtede lugemisele, paremaks ei läinud ka ülejäänd tunni jooksul. Et korralduses oli mingi möödarääkimine, saime varem ka vabaks ehk 2h linna peal kolada.

Soovitati muuseume, aga võimalik, et tegu oli viimase sooja päikselise päevaga, nii et ma higistasin ses võrratu planeeringuga linnas mööda Malli (kus homme vist Madame Butterflyd ooperist suurele ekraanile kantakse) Washingtoni monumendi juurde (too obelisk kapitooliumi ja Lincolni memoriaali vahel, mida nad erinevalt prantslastest isegi Egiptusest tuuri ei pannud) ja tegin turistipilte. Ülejäänud aja istusin kusagil Smithsoniani vaikses ja varjulises botaanikanurgakeses lõhnavate põõsaste vahel purskaevu ääres, kus iga vidin oli vist muuseumieksponaat ja taime juures nimi ning lõpetasin ühe tööteksti ära. Alumine pilt on sealtsamast lähedalt üle tee. Kvaliteetaeg.

World Movement for Democracy kontor oli nii steriilne ja kallis (puidutahvlitega liftid, kosmiliselt suur lobby lühtrite ja klaveriga jne, suurem köök kui meie kontori tuba Tallinnas), et raske oli miskipärast uskuda, et nad selle ülalpidamise kõrvalt ka sisuga tegeleda jõuavad. Jutt kõlas muidugi üllalt. Miskipärast ütleb kontor sageli midagi organisatsiooni enda hingamise kohta a võibolla olen ma pealiskaudne. Palestiinlane ka vihastas nende peale, kuna tema küsimustele ei osatud vastata. Üsna võimatu on tema seisu ka mõista.

Viimasel hetkel lisandus aga hulk teisi töötajaid peale bossi ja järsku pidime me lahkuma, mis tähendas, et kahe minuti jooksul käis ilge vadistamine, mingid tibid seletasid, et mu bio oli kellelegi nende majas huvi pakkunud ja me peaks kindlasti rääkima ühisprojektidest teemadel nagu Gruusia, Valgevene, Moldova, Ukraina jne. Said peoga visitkasid.

Maailmapangas muutus olukord eriti valusaks, kuna kogu Aafrika läks närvi. Väga valusad riigid on meil siin ju ka koos. Kohv oli Pangas igal juhul kenasti orgaaniline ja fair trade. Küpsiste juures silti pold.

Leppisime Ahmediga kokku, et jagame kahel nädalal hotellituba (tema) tingimustel: et hommikul (!) toas ei suitseta ja et teine võib teise max kolmeks tunniks välja visata. Mulle sobivad mõlemad ja kindlasti saab ka muidu huvitav olema, aga kokkuhoid tuleb märgatav. Siin DCs maksame nt 200 taala öö eest, teistes kohtades on 100-150 õnneks ja needki on nn valitsusele tehtud hinnad. Tänase päeva moraal on ehk see, et mind huvitavad grupikaaslaste tegemised ja nende riigid kohati rohkemgi kui USA poolt tutvustatavad teemad. A küll ma State Departmentile parema vastuse leian, kolm nädalat veel minna.

armistice day

Sorry, ma olen idiott - kuidas saanukski Saleemi nimesilt teistsugune olla. Õhtul sööma kõmpides kurtis pikalt, et välismini tädi lubab tal enda käega küll maha tõmmata läänekalda, aga ametlikku poliitikat esindav sulg ei tõuse kusagile Palestiina nime kirjutama. Aga kui Saleemile ei meeldinud paar Ahmedi tutvustatud seltskondlikku mängu, kutsus ta muidugi taas üles "ah, läheme parem loobime valge maja juures kive"... nalja ku palju.

Tegelikult pandi eile teist korda südamele, et igasugune tsiteerimine, piltide levitamine, lindistamine jms on selle programmi tegevuste osas sisuliselt keelatud. Meiega kohtujad teavad, et kõik on off-the-record, lisaks võib mitmel meie grupi liikmel tõsiseid probleeme oma maal tulla. Mdeagi, mis ma nüüd söandan siin teha või rääkida. Äkki Mugabe tõesti loeb mu blogi.

Törts tööjuttu ka, mis peale mu kolleegide ilmselt paljusid ei huvita, aga selleks ma siin olen. Esimene kohtumine eile oli presidendi enda (vana Bush) algatatud vabatahtlike võrgustiku ja palju ägedaid projekte juhtiva faith based organisatsiooni Points of Light juhiga. Väga inspireeriv edulugu, aga edulood ainult seda sageli ongi. Kui viimase küsimusena sain pärida lõpuks nende 15 a jooksul tehtud vigade ja suurimate probleemide kohta, tundus, et küsimus polnud kohane või viisakas kogu ilusa jutu kõrval. Kahte asja härra siiski mainis, millest mulle meeldis eriti see, et neil oli tükk janti oma tegevuse sotsiaalsete mõjude hindamisega (uus kuum teema ka Eestis), mida rahastajad (aastaeelarve $30m, millest 10 otse Kongressilt, teine 10 partnerlusest e-Bayga ja kolmas firmadelt) küsima hakkasid mingil hetkel, nagu aru sain. Nemadki panid muidu kirja aint numbreid, mitu inimest osales, mitu kasu sai. Aga selle mõõtmine, kas ja mis ka reaalselt muutub, ei olla väga vana kontsept. Paraku ei jõudnud meetodite kohta uurida.

Muidu oli väga innustav jutt meeleheitel koduperenaistest Ameerika kangelaste tegemise teemal ja kuidas vabatahtliku töö tegemine nt poliitikute retoorikasse tekkima hakkas. Eks see ongi peamine ju siin - rohkem kui kusagil mujal mõistavad kodanikud, et vajadusi ja probleeme ei pea lahendama poliitikud (valimisaktiivsus on sama nigel kui Eestis), UNICEF, Päästearmee või Punane Rist, vaid igal kodanikul on kas või väga pisikse panusega vastutus, kui tahes kitsal või laial tasandil, valdkonnas või piirkonnas. Ja nad panustavad.

Õhtal käisime üle jõe mustade linnaosas, mis on totaalselt teine maailm mõistagi rikkas ja edukas Washington D.Cs. Seekord üsna väike organisatsioon East Capitol Center of Change (lifeSTARTS), mis muretseb lisaks noortele ja peredele nt selle pärast, et nende ühes tegevuspiirkonnas asuv raamatukogu on väiksem kui see nõupidamistetuba, kus me juttu ajasime. Maja kuulus linnavalitsusele, kellega on neil miski partnerlus. See tähendab aga, et pärast 9/11 on all uksel karm turvakontroll ja nad ei pääse pärast kl 21 enam kontorisse.

Samuti ei pääse nad täna kontorisse, kuna riigipüha, veteranide päev (mingi 24 miljonit on neid elus veel, peamiselt Vietnamist), mis tähendab vaba päeva ametnikele ja ilgeid alesid poodides. Homme on meil pool päeva vaba, ja terve pühaba ka, ehk jõuab piltegi teha lõpuks. Ajaleht oli igav täna, mitu lehekülge (mustvalgelt) uusi rahvaesindajaid, kellele järgnes 3 lk (värviliselt) viimase kahe kuu jooksul Iraagis (2831) ja Afganistanis (344) hukkunud sõdurite pilte, ametinimesid ja asjaolusid, mida Post avaldab 2003. aastast saati.

Nüüd algab uus päev selles asutuses Academy for Educational Development, kes välismini kontraktorina meie üritust üldse korraldab, pärastlõunal mingis World Movement for Democracy paigas ja õhtul vihatud maailmapangas.

Pärast kolmandat ööd on meeles lõpuks toateenijale dollar jätta. Neetud jootrahakombed - hommikusöögil lauale dollar, padjale dollar, väljas käies 10-15% tippi (hinnad on nagunii ilma käibemaksuta alguses), eile kogemata kallimasse kohta sattudes oli arvel ametlikult kohe 18% gratuity. Käisin ümber nuka 7 Elevenis selleks nätsu ostmas, et peenikest oleks. Vat selle üle küll ei kurda, et sain enne 8t omikul lühikeste varrukatega tänaval jalutada.

asses of evil

Üsna elegantne, kuidas siin kohtub karm etniline huumor sama tugevate sisuliste sõnumitega neilt kõige suurematelt naljameestelt/naerualustelt. Välisministeeriumi tädi on üsna ahastuses ja kardab asja füüsiliseks minekut, aga kõige tundlikumate eeldustega kutid teevad nalja enda kulul ja on lubanud ka teistel, so far. Kahjuks jättis Iraagi esindaja viimasel hetkel tulemata...

Näiteks kui keegi seisatab meie limobussis palestiinlase Saleemi juures, julgustab mees õnnetu pilguga "siia võib istuda küll, ma ei ole terrorist". Kui korra tuli jutuks miski kiviloopimise teema, pakkus ta end nõustajaks, kuna "ma olen ju palestiinlane, ma tean sellest kõike." Kui juttu tuli sellest, kes kohalikke suveniire kaasa võttis, küsiti loomulikult temalt, kas kivid on ühes. Aga et ta nimesildile on West Bank kirjutatud, ei meeldinud talle üldse, kuna see viitab justku neil polekski riiki.

Paksu zimbabwelase Raymondi lähedale (laseb end vabalt Mugabeks kutsuda!) ei julge ma aga enam ise sattuda, kuna eile lõunamaalastega elektroonikapoes kaasas hängides (kõik ostsid miskeid kõnekaarte) pidin otsad andma toimunud kino peale. Muidugi jagab ta siin teist vaatenurka oma riigile, kuna Bush peab Zimbabwet ju üheks kurjuse telje otsaks (neid otsi on George Walteril küll lõputult). Nii lahutati aatomiteks ja/või konfiskeeriti osa (välismini ametliku külalise!) Ray pagasist riiki sisenedes, ülejäänud ilmselt lahkudes...

Higistav indoneeslane Luie naeris end ka poes paar kilo kergemaks, kuigi mu arust ei saand ta ühestki naljast aru. Mis mulle meeldis - müüjapoiss tuli kogu tralliga rõõmsalt kaasa ja sarnased teeninduselamused algasid tegelt lennujaamas juba, kus shuttle'i letis käis töötajatel omavahel nihuke vakstu, mida Euroopas peetaks kliendi suhtes ülimalt ebaviisakaks. Minul oli, nagu ikka, püstipüsimisega kõvasti tegemist.

Christopher Lee teisikust hilisemas keskeas Ibrahim Liibanonist langes aga näost üsna ära, kui Mugabe talt täna omikul laia naeratusega küsis "How is Hezbollah this morning?". Pisike Chris Rocki meenutav LAVikas Eric kiitis kõrvalt takka "Mugabe likes Hezbollah very much", mina puksusin vaikselt, kuna olin nende kolme vahel. Arvasin, et suure härrana esinev pikk ja sale Ibrahim ei räägi enam meiega kunagi, aga tuli mulle mainima päeval, et teab vist ühte Eesti professorit, kes teda 81. aastal õpetas. Märksõnad nagu "nailoni või tefloni leiutamine" ajasid mind veidi segadusse, lõpuks selgus, et maestro Taageperast käib jutt.

Nii et pärast õhtusööki Georgetownis Poola ja Ungari tibidega läksin eile viimast (noh, paari viimast, nii $3-6 maksavad) õlut võtma India päritolu britist Ashokiga, kes osutubki üldises kontekstis kõige regulaarsemaks blokiks sellest 19sest kambast, kellega kõigist teistest natuke puhata sai (ja normaalset inglise keelt kuulata, millest usalased muidugi alati aru ei saa). Täitsa nitšeka pubi leidsime, õllesorte ei teand küll ühtegi. Tsiviliseerituselt (nagu mina seda tean) järgmine on ehk egiptlasest Ahmed, aga ta läks teise linna otsa joomale eile, kuhu me ei vinnind koperdada.

word of the day 'bipartisan'

Pealkirjaga päevapoliitika teema ka lõpetaks, igatahes just seda terminit on kõik kohad täis. Eilne loeng USA valitsemiskorrast polnud õnneks valitsuse propaganda, vaid üks Georgetowni ülikooli professor andis igati subjektiivse ülevaate, kuidas see monstrum toimib ja muidugi kui põnev pärast eilset Bushil saab olema. Ei saa öelda, et mõned korraldajad end ka tagasi hoidnuks, kui paar osalenut sai SMSi uudisega Rumsfeldi tagasiastumisest. Business Roudtable'i küll konkurentsivõimet promov reklaam Clintoni ja vana Bushiga "If they can put aside their differences after an election, so can you" on igati armsalt kontekstis.

Millist nišši ma enne ei teadnud, on kodanikualgatus raamatukogude töös. Paljudes kohtades tunduvad olema sarnased kehad nagu meil koolide hoolekogud või on see mõne raamatukogu sõprade klubi, kus kodanikud käivad koos ja otsustavad, mida raamatukogu arvutitest vaadata tohib või ostavad ise 500 uut Potterit juurde (tõsine probleem, kuna ühel vist West-Virginia raamatukogul oli raha vaid kahe eksemplari ostmiseks, mis viis järjekorra 2,5 aasta pikkuseks). Kas mina ei tea lihtsalt Eesti raamatukogudest midagi või ei tea keegi ega peeta neid meil mingiks oluliseks ruumiks?

Põhiteemast, kolmandast sektorist pole meile veel midagi räägitud, aga lektor oli pisut segaduses, kui keegi eile küsis NGOde rahastamise kohta. Kutt vastas, et mismõttes NGOd ja rahastamine - me lihtsalt tuleme enamasti kokku ja teeme asjad ära ega leiuta sellele mingit nime või eelarvet. Pole vaja.

Igaks juhuks panen ühe pildi ka, ühest ilmselt enim fotografeeritud sümbolitest Washingtonis Executive Mansioni juures, kes olla seal oma telgiga olnud enam-vähem sama kaua kui maja ise...

kazakhstanga kosh keliniz

Meil kirjutati justku, et Borati lugu võinuks vabalt Eestiga juhtuda ja napilt läks, jumal tänatud. Loodan sel nädalal ise ka kinno jõuda, Eestis jäi nägemata, aga mina olen kasahhide peale vist isegi kade natuke. Nagu tänaomikuses unetuses Washington Postist ühe siin kõrvalmajas õppiva Gauhari kolumnist lugesin, saab esiteks Borat tekkida vaid maailmas valitseva teadmatuse tõttu, aga teadlikkus Kasahstanist on nüüd lausa võrratu + kõvasti tõusnud ka nende enda patriotism. Kaks kuus USAs eland autor ise võttis õnneks vabalt ja palus oma artiklit kindlasti lugeda "or I will be execute."

Eestit mainib aga alumises loos keegi FCC liige kontekstis, et USA oli maailma internetileviku topis 21., kohe pärast Eestit. Vot ei teagi nüüd, kas viitas nii illustreerimaks, et ka morsa perses on kiirem ühendus või ongi Eesti nihuke digikuulsus. Neti levikut, parlamenti ja e-valitsust mainisid mu üllatuseks esimeste märksõnadena eile nii meie grupi monoglotist slovakk kui üks kohalik vastuvõttev ametnik.

leader of the free (või oli see overweight) world...

...võttis mu ühegi küsimuseta vastu, mis oli kahtlane. Ootasin, et keegi tuleb ikka veel, kes mu läbi küsib ja puistab, aga miskit. Lennuki-terminaali vahelises bussis (sihuke millega käis Arnie marsil ühes filmis) olid seintel lohutavad reklaamid, et jaamas on 24h kabel, 3 usundi regulaarsed teenistused ning teisel reklaamil pakuti välja mingeid automaatseid kättesaadavaid defibrillaatoreid majas...

Ametnikekadalipu kolmanda lüliga läks aint veidi pikemalt, aga vaid seetõttu, et ma olin viimasel hetkel ankeedis sodind, et mul on üle 10 000 dollari kaasas ja see tulnuks deklareerida. Läksin rahulikult viidatud poisi juurde, ütlesin "tere, ma olen idioot ja mõistagi mul pole seda raha". Nihukest ülestunnistust ta juba valetamiseks ei taibanud pidada, kuigi küsis, palju mul on. Vastasin, et 95 taala (vido eest ostsin ühe väikse veini lennukis, ärge emale öelge). Täpsustas igaks juhuks üle, kas 9500 või 95000 ja lasi järgmisel hetkel mu maale. Ei pand sedagi tähele, mida Brüsselis küsiti, et miks mu viisa kehtib päeva võrra vähem kui ma lennuaegade järgi siin olen...

Mis veel.

- Niuke uni, et ei vinnind pärast tundi kestnud ummikutes passimist paksu zimbabveka, lühikese libeeria tädi ja kõhetu lavi poisiga välja minna koos kohaliku taadiga, kellele ma küll juba meeldima hakkasin, tema kulul isiklikku nalja tehes mõistagi. Lennujaamas tutvusin veel slovaki nohikuga, kellelt küsisin nime, mille peale ta vastas, et ei oska inglise keelt. Tegin omale alglaadimise ja unustasin ta olemasolu. Homme näen siis ülejäänuid maailma aktiivsematest kodanikest...

- Ummikud lasid aga ringi vaadata. Okei, meil on ka Vabaduse väljak, aga Constitution avenue on juba pisut liig. Mida Eesti peaks oma rahvustunde tugevdamiseks tegema, et usale järgi jõuda? Avaliku teenistuse seaduse puiestee? Igatahes ei jäänd tee ääres silma ühtegi mäkki, KFCd ega muud sarnast. Aint Lincoldi pantheon siras üle vee. Homme veetakse neid maamärke vaatama vist, millega seoses meenus, et FDR nõudis vist kunagi väga arukalt, et talle ei tohi kunagi ta töölauast suuremat monumenti püstitada. Aga oodati 50 aastat ja tehti 30 hektarine...

- Üritasin siis Watergate'i maja alt pudelit Budweiserit ostma minna (äkki õnnestub nende tehases ka ära käia kuu teises pooles, olla maailma suurim) ja umbes korea päritolu müüjamutt küsis, kas ma olen ikka 21 ja kui vana täpselt. Ega mul pold passi kaasas, aga alateadlikult libistasin '29' öeldes soni peast ära ja tädi oigas selle peale nii mõistva valulikkusega, et mul oli tõsine tegemine juuksepiiri solvamise eest küsida, kuidas ka konteinereis reisida oli. A ma tahtsin õlut rohkem ja seletasin viisakalt, kus Eesti asub.

- Siis pidasin hotellimanageriga viljatu debati teemal, kas oma outgoing serveri nime avaldamine mulle on turvarisk või ei. Mina pidasin teda suurushullunud lolliks juhiks, tema mind lihtsalt mõttetuks gringoks. Nii jäigi.

- Aga lõpuks võluvalt vihmases, üsna soojas ja veel sügislehis Foggy Bottomis jalutades ja kolm korda Washingtoni ülikooli juures (valitsuse järel linna teine kinnisvaraomanik) ära eksides sain lõpuks aru ipodi tegelikust levikust. Ei imesta enam lennukis miskist ajakirjast leitud toote üle, milleks oli sitapaberihoidjast ipodi dock, kõlarid küljes ja puha. Auto- ja muud vannitoakomplektid olid täiesti tavaliselt, aga no paberirulli küljes, for fucks sake!

A mis edasi saab ja miks ma siin olen, kirjutan küllap edasi. Ega isegi päris kindel pole. Tööasjus üks field trip lihtsalt.

in the jungle the mighty jungle

ma olen enne ka nii vähe maganud ja päris sooda ei saa seega olla, seega mu kõrval istuvad taadid vaatasid ikkagi siin brüsseli lennujaamas läpparist lion kingi nii, et pool terminaali kajas, ise vesisilmil, kõhv-kõhv. kui see just seksuaalhälve pole, tahan ma võibolla ka nihuke vanainimene olla.

a tolle taksojuhi, kes täna 4:45 ajal järve keskuse vastas hambad laiali põlevituli autos magas, otsin ma veel kunagi üles. küllap leian samast kohast. sest kuna öösel ebaõnnestus takso tellimine nõmmele, kuhu esmalt oma auto pidin viima, hakkasin mööda tänavaid ise masinaid otsima. koputada ma muidugi ka ei julgenud, sõitsin kõrvale ja vahtisin natuke ta mandleid ning helistasin igaks juhuks kiisule, kes saatis hoopis ühe teise tragi nooruki, mis mulle samuti sobis, kuna isegi tulika "kümne minuti jooksul" takso andis 45 minsa ooteajaks.

vaatab, mis nüüd edasi saab täna. äkki tuleb kuu aega reisimuljeid, kui mind just saddami kõrvale haljale oksale ei saadeta selle hüg huulepulga pärast, mille talinas ja siin läbi nihverdasin. ärge küsige, kuhu ma ta peitsin. ausaltöeldes istus mulle füüsiline läbikobamine kõvasti rohkem kui kõigi juhtmete, laadijate, adapterite, välkude, mälupulkade ja objektiivide lahtipakkimine, mida talinas teha tuli.

they're signing up new seamen fast

Aa, selle avaliku ruumi muusikavaliku teema jätkuks meenus paari nädala tagune kruiis Soome, kus vaikinglainiga tagasi tulles hakkas juba enne passikontrolli üks mamsel warmupi tegema, pani peale "In the navy" viisiga ma-ei-tea-keda-küll-haarava horrori "Kaikki laiva" ja seletas, mida kust osta saab ja miuke trubaduur kus esineb selle võrratu retke jooksul.

Oleks see siis kõik olnud - laevas tervitasid sisenejaid oktoberfesti meeleolus nahkahousut pasunate ja huilgamisega (kes teab seda taati, kes Woodstockis kogu aeg oioioi karjub, korrutagu kolmega ja lisagu soundtrack) ning nende kuuldekauguse eest oli ainus võimalus õue põgeneda. Kössitasime Uga siis jahedal dekil ning tegime suitsu kuni restoran oma tasuta õlle ja veiniga avati.

Teema lõpetuseks tuleb siiski tunnistada, et kuiini kontsert raeplatsis oli üliülev ka kolmandal korral, just nii mitu setti kuulsin ma seda oma kontori asukoha tõttu. Aga muidu kuluks kolakas kodanikualgatust küll selle teema lahendamisse ära.

I closed my eyes, drew back the curtain...

Minule tegelt tänane hommik meeldis. Sai lõdiseda, 10 aastat truilt teenind läki fassongi lüüa, autot kraapida, kõike seda ootamatust kiruda, aga ikkagi ju talv. Karge, ettevaatlikkust nõudev, kuiv, veidi päikestki, Ed tegi ingveriteed ja ma mõtlesin hetkeks isegi jõulukinkidele, millega ma muidu alustan siis, kui kalkunil juba ploomid perses on.

Ent eelmisel reedel oli küll väga alatu, kui sadamarimi oli otsustanud juba suitsiidikuid meelitama hakata ning mängis Jason Donovani any dreami. See pole küll jõululugu, aga meeleolu lajatas täiega mullegi silmade vahele. Oktoobris, saate aru! Mis lõppes sellega, et ladusin Pga veel rohkem veini korvi ega mäleta järgnenust mitte midagi.

wazzup

mis kuradi asi see gazzag on? kogu aeg tuleb miskeid kutseid, ma pole kordagi julend klikkida. uus orkut? uus skype? uus kazaa? uus playtech? uus 9/11? uus must?

igal juhul tundub kasashtani päritolu ja ma ei kliki igaks juhuks edaspidigi.