...võttis mu ühegi küsimuseta vastu, mis oli kahtlane. Ootasin, et keegi tuleb ikka veel, kes mu läbi küsib ja puistab, aga miskit. Lennuki-terminaali vahelises bussis (sihuke millega käis Arnie marsil ühes filmis) olid seintel lohutavad reklaamid, et jaamas on 24h kabel, 3 usundi regulaarsed teenistused ning teisel reklaamil pakuti välja mingeid automaatseid kättesaadavaid defibrillaatoreid majas...
Ametnikekadalipu kolmanda lüliga läks aint veidi pikemalt, aga vaid seetõttu, et ma olin viimasel hetkel ankeedis sodind, et mul on üle 10 000 dollari kaasas ja see tulnuks deklareerida. Läksin rahulikult viidatud poisi juurde, ütlesin "tere, ma olen idioot ja mõistagi mul pole seda raha". Nihukest ülestunnistust ta juba valetamiseks ei taibanud pidada, kuigi küsis, palju mul on. Vastasin, et 95 taala (vido eest ostsin ühe väikse veini lennukis, ärge emale öelge). Täpsustas igaks juhuks üle, kas 9500 või 95000 ja lasi järgmisel hetkel mu maale. Ei pand sedagi tähele, mida Brüsselis küsiti, et miks mu viisa kehtib päeva võrra vähem kui ma lennuaegade järgi siin olen...
Mis veel.
- Niuke uni, et ei vinnind pärast tundi kestnud ummikutes passimist paksu zimbabveka, lühikese libeeria tädi ja kõhetu lavi poisiga välja minna koos kohaliku taadiga, kellele ma küll juba meeldima hakkasin, tema kulul isiklikku nalja tehes mõistagi. Lennujaamas tutvusin veel slovaki nohikuga, kellelt küsisin nime, mille peale ta vastas, et ei oska inglise keelt. Tegin omale alglaadimise ja unustasin ta olemasolu. Homme näen siis ülejäänuid maailma aktiivsematest kodanikest...
- Ummikud lasid aga ringi vaadata. Okei, meil on ka Vabaduse väljak, aga Constitution avenue on juba pisut liig. Mida Eesti peaks oma rahvustunde tugevdamiseks tegema, et usale järgi jõuda? Avaliku teenistuse seaduse puiestee? Igatahes ei jäänd tee ääres silma ühtegi mäkki, KFCd ega muud sarnast. Aint Lincoldi pantheon siras üle vee. Homme veetakse neid maamärke vaatama vist, millega seoses meenus, et FDR nõudis vist kunagi väga arukalt, et talle ei tohi kunagi ta töölauast suuremat monumenti püstitada. Aga oodati 50 aastat ja tehti 30 hektarine...
- Üritasin siis Watergate'i maja alt pudelit Budweiserit ostma minna (äkki õnnestub nende tehases ka ära käia kuu teises pooles, olla maailma suurim) ja umbes korea päritolu müüjamutt küsis, kas ma olen ikka 21 ja kui vana täpselt. Ega mul pold passi kaasas, aga alateadlikult libistasin '29' öeldes soni peast ära ja tädi oigas selle peale nii mõistva valulikkusega, et mul oli tõsine tegemine juuksepiiri solvamise eest küsida, kuidas ka konteinereis reisida oli. A ma tahtsin õlut rohkem ja seletasin viisakalt, kus Eesti asub.
- Siis pidasin hotellimanageriga viljatu debati teemal, kas oma outgoing serveri nime avaldamine mulle on turvarisk või ei. Mina pidasin teda suurushullunud lolliks juhiks, tema mind lihtsalt mõttetuks gringoks. Nii jäigi.
- Aga lõpuks võluvalt vihmases, üsna soojas ja veel sügislehis Foggy Bottomis jalutades ja kolm korda Washingtoni ülikooli juures (valitsuse järel linna teine kinnisvaraomanik) ära eksides sain lõpuks aru ipodi tegelikust levikust. Ei imesta enam lennukis miskist ajakirjast leitud toote üle, milleks oli sitapaberihoidjast ipodi dock, kõlarid küljes ja puha. Auto- ja muud vannitoakomplektid olid täiesti tavaliselt, aga no paberirulli küljes, for fucks sake!
A mis edasi saab ja miks ma siin olen, kirjutan küllap edasi. Ega isegi päris kindel pole. Tööasjus üks field trip lihtsalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar