Viimane õhtu DCs oli soovitult rahulikum kui esmaspäevane, ma detalid jätaks siseringi, aga mehhiklane koos oma tekiilakommete tutvustamisega tundub täitsa piisav põhjus, miks toda uut Berliini müüri kahe riigi vahele vaja on. See foto on ka järgmisest päevast kui Ahmed lihtsalt koosolekuruumi nurka magama sirutus lõunapausi ajal.
Läksin siis teisipäeval hoopis alustuseks malaisia ja libeeria ning siinse eskordiprouaga Kennedy Centerisse klassikakontserdile. Esinejatest ega sisust ei teand miskit a noh, ümber nurga Watergate’i taga ja tasuta. Ülev hoone, kõik kohad JFKd ja tema ilusamaid tsitaate täis, aga muidu selline... korralik Sakala keskus (olgu kopp talle kerge). Ühes võiks öelda fuajee nurgas oli püsti lava, kus astus siis üles Kennedy Center Opera House Brass vms. Osad moosekandid enamvähem amatöörid, osad päris profid, kes samas majas ooperiga üles astuvad. Kestis alla tunni, 4-5 eri autorit, head lühiksed palad, noor energiline konduktor, sekka juttu heliloojatest, orkestrist, pillidest, inimestest ehk pold see mingi tavaline stiff upper lip kontsert; Tahad tule, tahad mine ära – keegi küll ei läind mitmesajast.
Tipphetk oli mu elu esimene tuubasoolo kogemus. Hallide lokkidega maestro Mike Bunn (kasutas enamvähem neli korda sõna ‚cool’ sama mahlakalt kui dr House) küsis publikult asju, tervitas enamvähem ema (oletades ühel hetkel, et ema ütleks nüüd ‚Shut up Michael and play tuba’), kes Florida kodus kontserdi ülekannet netist vaatas ja pidas hariva loengu miski ulmemadala noodi teemal, mis asuks klaveril klahvi võrra viimasest edasi vasemal mida kuulevad vaid koerad ja teised tuubamängijad (kes olla tema sõnul enamvähem the same). Näitas poolteist meetrit pikka noodilehte ja seletas, mida ta sealt mängib (Three Furies) - selle madala noodiga üks osa lõppevatki, aga tema arust pole abs oluline see kuradi õiges kohas plaksutamine, mida kõik kiivalt jälgivad – esineja hindab iga aplausi. Armas.
Järgnevaks planeeritud standup comediani nägemise sotsiaalne eksperiment jäi ära ja käisime päris kodu lähedal restopubis Marshall’s, mis osutus üheks parimatest senikülastatutest. Hõivasime imelise üle 1000se valikuga internet-jukeboxi ja meie kelner Sean (ometi üks ameeriklane, seni vaid üsna kaugelt pärinevad teenindajad olnud kõikjal) jäi samuti valikuga väga rahule.
Anyways. Lisaks nimedele Happy Nation (by Ahmed feat Ace of Base) ja Bloody Hell Guy (kasutan endagi üllatuseks seda väljendit sama palju kui Ron Weasley ja praegu meenus sellega veel üks tore episood) kutsutakse mind nüüd ka Meheks, Kes Korjab Peldikust Veidraid Egiptlasi. Eile küsis üks nimelt sitamajas üle õla, kus kätepaber on. Ma viitasin kuivatusmasinale. Kutt lõpetas meie lauas. Kuidagi need asjad lähevad lihtsalt nii. Tegelt pold üldse seks lugu, vaid ta (Faisal oli vist nimeks) küsis föönivastuse peale mult, kas olen inglane v iirlane (parem veel kui võrdlus chris martiniga!), lakutud tont ise oli egiptuse-saudiaraabia segu ja kui ütsin, et mul on ka üks egiptlane siin, tuligi meile külla. Õhtu lõpuks õnnestus mul vene keeltki rääkida järgmise suvalise baarikülalisega.
Muidu on pisut igav olnd, v.a üleeilne külastus asutusse nimega Public Citizen. 1971. aastal Ralph Naderi algatatud ja tema poolt 10 a juhitud, kuigi 2000. aastal kui Nader presidendiks kandideeris, kukkus liikmeskond neljandiku võrra, mida nad taastasid neli aastat. 2004 Naderil nende õnneks enam nisukest mõju polnud.
Tegelevad lobitöö reformimisega, tarbijate õiguse, tervisega jne, tundub tugev survegrupp kongressi valvekoerana, kuigi mõne idee rakendumine on nõudnud nt seitse aastat järjekindlat tööd. Et olla sõltumatu uurimisasutus, ei võta sentigi raha valitsuselt ega firmadelt. Aga ei saa võtta ka nt Soroselt, kuna vana juut toetas mitmekümne milkuga bushivastaseid viimati ja vabariiklased vihkavad mõistagi kõiki, keda György toetab.
Head telereklaamid on Public Citizenil olnd, kuigi siinne kandidaadipõhisus ja helistamismaania on sutsu võõras meile. Nende reklaamid ei ütle muide kunagi, et hääleta selle või teise tegelase vastu, aga a la antakse koos mingi sõnumiga poliitiku nimi ja number reklaamis – helista oma kongresmenile/senaatorile ja ütle, et ta on valel poolel selles v teises küsimuses.
Põhiliselt rääksime 1,5h muidugi Abramoffist, kes tänase uudise põhjal just Fox Riverisse sisse tšekkis. Kuhu kolib priile kostile mõnigi parlamendiliige. Ja selle asutuse initsiatiivile lobitöö ja annetuste läbipaistvamaks reguleerimiseks kirjutas 1200st eelmisel nädalal kandideerinust alla üle 300. Meediakajastus oli imeline, netis sai vaadata, mis piirkondadest ja kes on alla kirjutanud ja kui nt sinu kandidaati seal polnud, pakuti lahkelt tema numbrit – helista ja ütle talle, et kle kamoon. Igati terve Ameerikale mu arust, et (exit pollide põhjal) korruptsioon oli olnud neil valimistel kõige olulisem otsustaja. Isegi Iraagist eespool!
Kes siin pildil loo tegelastest on, mõelge ise välja. Järgmine peatus Raleigh, North-Carolina. Lennujaamas läksid kontrollid ootamatult ladusalt, kuigi hoiatati, et Washingtoni suurim elamus on tavaliselt linnast lennukiga lahkumine. Siitsamast startis ju see lend, mis kohe otsa ümber pööras ja üleaedsesse Pentagoni kärutas. Raleigh’s endas on aga miskid gängbängid toimumas. Sajandi uudis ilmselt selles augus.PS Indoneesia pidevalt hüsteerilise moega naerda lõkerdav Husna tuli lennukit oodates mu juurde arusaamatu küsimusega võikari kohta, mille just ostnud oli. Ma ei saanud tükk aega aru, mida ta tahab. Lõpuks selgus, et talle on adumatu kontseptsioon selle külmast peast söömisest - neil on kõik nihuke soe. Kõigi nende vappekülmahoogude vahel, mis minu julgustamine ‚söö-söö’ esile kutsus, jäi ta siiski lõpuks palvetama, et hotellis on mikroahi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar