Üsna elegantne, kuidas siin kohtub karm etniline huumor sama tugevate sisuliste sõnumitega neilt kõige suurematelt naljameestelt/naerualustelt. Välisministeeriumi tädi on üsna ahastuses ja kardab asja füüsiliseks minekut, aga kõige tundlikumate eeldustega kutid teevad nalja enda kulul ja on lubanud ka teistel, so far. Kahjuks jättis Iraagi esindaja viimasel hetkel tulemata...
Näiteks kui keegi seisatab meie limobussis palestiinlase Saleemi juures, julgustab mees õnnetu pilguga "siia võib istuda küll, ma ei ole terrorist". Kui korra tuli jutuks miski kiviloopimise teema, pakkus ta end nõustajaks, kuna "ma olen ju palestiinlane, ma tean sellest kõike." Kui juttu tuli sellest, kes kohalikke suveniire kaasa võttis, küsiti loomulikult temalt, kas kivid on ühes. Aga et ta nimesildile on West Bank kirjutatud, ei meeldinud talle üldse, kuna see viitab justku neil polekski riiki.
Paksu zimbabwelase Raymondi lähedale (laseb end vabalt Mugabeks kutsuda!) ei julge ma aga enam ise sattuda, kuna eile lõunamaalastega elektroonikapoes kaasas hängides (kõik ostsid miskeid kõnekaarte) pidin otsad andma toimunud kino peale. Muidugi jagab ta siin teist vaatenurka oma riigile, kuna Bush peab Zimbabwet ju üheks kurjuse telje otsaks (neid otsi on George Walteril küll lõputult). Nii lahutati aatomiteks ja/või konfiskeeriti osa (välismini ametliku külalise!) Ray pagasist riiki sisenedes, ülejäänud ilmselt lahkudes...
Higistav indoneeslane Luie naeris end ka poes paar kilo kergemaks, kuigi mu arust ei saand ta ühestki naljast aru. Mis mulle meeldis - müüjapoiss tuli kogu tralliga rõõmsalt kaasa ja sarnased teeninduselamused algasid tegelt lennujaamas juba, kus shuttle'i letis käis töötajatel omavahel nihuke vakstu, mida Euroopas peetaks kliendi suhtes ülimalt ebaviisakaks. Minul oli, nagu ikka, püstipüsimisega kõvasti tegemist.
Christopher Lee teisikust hilisemas keskeas Ibrahim Liibanonist langes aga näost üsna ära, kui Mugabe talt täna omikul laia naeratusega küsis "How is Hezbollah this morning?". Pisike Chris Rocki meenutav LAVikas Eric kiitis kõrvalt takka "Mugabe likes Hezbollah very much", mina puksusin vaikselt, kuna olin nende kolme vahel. Arvasin, et suure härrana esinev pikk ja sale Ibrahim ei räägi enam meiega kunagi, aga tuli mulle mainima päeval, et teab vist ühte Eesti professorit, kes teda 81. aastal õpetas. Märksõnad nagu "nailoni või tefloni leiutamine" ajasid mind veidi segadusse, lõpuks selgus, et maestro Taageperast käib jutt.
Nii et pärast õhtusööki Georgetownis Poola ja Ungari tibidega läksin eile viimast (noh, paari viimast, nii $3-6 maksavad) õlut võtma India päritolu britist Ashokiga, kes osutubki üldises kontekstis kõige regulaarsemaks blokiks sellest 19sest kambast, kellega kõigist teistest natuke puhata sai (ja normaalset inglise keelt kuulata, millest usalased muidugi alati aru ei saa). Täitsa nitšeka pubi leidsime, õllesorte ei teand küll ühtegi. Tsiviliseerituselt (nagu mina seda tean) järgmine on ehk egiptlasest Ahmed, aga ta läks teise linna otsa joomale eile, kuhu me ei vinnind koperdada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar