madam's organ

Meil on need värdjad reisitšekid, millega kõige eest maksma peame. Täna üritasin esimest korda elus siis paari rahaks teha ühes ootamatult lahti olnd pangas (jätkuvalt veteranide päev, täna tegelt õige, eile anti lihtsalt vaba päev, kuna muidu ei saanuks seda). Neli meest seisis teisel pool luuki, vadistas omavahel tähtsate nägudega ja katsus umbusklikult enamvähem hambaga neid Amexi viidungeid. Muidugi pold see neile midagi uut, aga mingi veerandtunnine protsess tuli läbida, kusagile helistati, pass käis käest kätte jne jne. Mingihetk selgus, et kuna mul pole nende pangas arvet, saan vaid 500 taala cashida. Ahmed oli mulle just ka ühe enda 50se libistand ja ma selle juba allagi kirjutanud, mis tähendab, et ainsa üle jäänuna võib see nüüd kasutu olla – teine allkiri tuleb anda teenindaja silma all ja järgmises kohas ei saa ma seda enam teha.

Eks näis, paar kohalikku arvas, et saab hakkama küll. Olen nimelt juba teise Ahmedi (tal endal on mingi tolerantsi ja anti-violence uuringute asutus ning telefonis nt videosid, kuidas politsei lambist Egiptuses suvalisi inimesi peksab) kusagilt välja ilmund semudega gänghänginud, kellest ühe töökohaks on, selgus täna pooljuhuslikult jõe ääres murul peesitades, The International Center for Not-for-Profit Law, mille juht on korduvalt Eestis esinemas käinud ja ICNL aidanud meie seadusandlust analüüsida ja parandada. Väike, väike maailm/DC. Pidime uuesti kokku saama täna või esmasba nende kontoris. Ühe mehhiklannast ajakirjanikuga pläkutasime eile Wisconsinil räpases araabia kofikus Prince vesipiipude saatel, lisandus GUs õpetav ja vägivallatute konfliktilahendamistega tegelev tädi, kel oli Eestist kõvasti teadmisi ja ta oli üldse kadedakstegevalt konkreetne.

Nats ootamatu miskipärast, et kõigil kohatud noortel on mingi missioon, teravad arvamused (eriti USA) poliitikate teemal, laialdased teadmised üldse maailmas toimuvast, terav sotsiaalne närv jne. USA välisminist hakkasid eilsed vähemalt palju paremini arvama, kuna nad ei teandki, et State Department midagi kodanikuühiskonna teemadel teeb.

Muidu võtsime pärast hommikust infovahetuse paartundi (millest tund kulus vanas heas ÜRO vaimus kindlameelsetel lõunamaalastel metoodika üle vaidlemisele) Ahmediga tänasel võluval laupäeval surnuaia ette. Arlingtoni siis, kus vist Bush isegi omikul esines. Paraku olid tseremooniad läbi, aga mundris vanainimesi veel leidus ja kõmpisime niisama siis mööda põlluna näivat kutukat, mille lõputut valgete hauakivide ridu on kõik kindlasti filmides näinud. See ühesuguste kivide kasutamine tähendab kindlasti midagi üllast, mulle jäi aga kuidagi eriti tugev mulje, justku oleks tegu tavalise materjaliga, mis on nüüd maha kantud, mitte tuhandete ja tuhandete inimestega, kelle surm ei pruukinud mitte igal juhul kellegi vabadust kindlustada. Aga ameerika kangelased nad on, kohalike jaoks vähemalt.

Lisan siia oma elu esimese teadlikult avaldamiseks tehtud mobiilifoto. Sest lõpuks see siis juhtus – Oly aku ununes kööki laadijasse. Pildistada olnuks täna ikka kõvasti, jalutasime (õieti ekslesime) jumal teab kuhu tagasiteel Arlingtonist. Ei viitsind metrood oodata, tahtsime takso võtta, aga siis ununesime kõndima, kuni avastasin end ehmatusega Tartu kaubamaja juurest. Tegelt oli John. F. Kennedy Center for the Performing Arts ja me piisavalt illegaalseid teeületusi teinud ning enam polnud kusagile minna - olime adumatu liiklussõlme keskel haljasalal, kus vasakult ja paremalt ja ülevalt ja alt tuli pidevalt autosid ja kuhu ühegi valge jalg pole ilmselt iial sattunud (puertoriikolasest muruniitjat muidugi ei arvesta). Idikad. Ahmed viipas takso kuidagi, mis meid paari minutiga turvalisse Georgetowni viis.

Eile öösel jalutasime aga täiesti adumatul põhjusel kuuekesi Adams Morganist hotelli - vähemalt viis kilomeetit, arvestades eksimisi. Kõik kohalikud, kellelt teed küsisime, soovitasid enne juhendamist igal juhul takso võtta. Igav muidugi ei olnud, pikalt kõmpisin kõrvuti palestiinlase Saleemiga, kes kurtis, et ta ei oska vabalt mööda tänavat käiagi, liiga harjunud juba, et on vangis ja piinamise all. Lisaks oli ta vennaga õnnetus juhtunud (kõigest oliivikorjamisel redelilt kukkumine), aga omal maal arstid streigivad, kuna pole 8 kuud palka saanud ja järgmine sobiv arstiabi on Iisraelis ehk tohutult kallis (operatsioon $50 000), mida tuli USA konsulaadi kaudu ajada kuidagi. Viimaseid uudiseid ei teagi, tagasi koju ta vist veel ei lähe.

Ise koju jõudes ei taibanud meiegi veel magama minna, vaid arutasime neljani hommikul sama kambaga omavahelisi suhteid ja kultuure jne. Poola tibi sunnil pidin läbi töötama tema koostatud Wroclawi tutvustava turismibrošüüri, Saleem üritas miskit Palestiina seepi hakata DVDlt näitama, mille skripti ta mh kirjutab, aga see õnnestus meil Ashokiga kooris karjatades ära hoida, olgu Allah ja Buddha võrdselt siinkohal kiidetud. Saleem ei solvunud õnneks. Türgi ja Palestiina erinevatest Koraani tõlgendustest tean aga nüüd päris palju, türklasest tibi Serra võib ikka ka üsna emotsionaalseks minna... Saleem lubas igatahes meie grupi kusagile oma uude teosesse panna, profileerib meid juba ükshaaval, mina olla esimesena pealkirja saand - The Calm Man. Ootamatu, aga võibolla tõesti sest noh, siingi peab ju oma Clinton olema, et neid lokaalseid lähis-ida konflikte lahendada. Üks tibi ütles aga jälle, et ma olen Chris Martini nägu, komplimente kui palju!

Üks asi läks inetusti siiski. Eile enne Madam’s „where the beautiful people got to get ugly” Organi poole siirdumist (võluv live-bluusibaar Adams Morganis, kuhu me tegelt ei jõundki seekord, pilt on nende seinal, aga ma varastasin kodukalt) Nathanist (üks maamärke, M streedil, pubi ja resto) lahkudes unustasime nigeeria onukese maha. Oli peldikusse läind ja naastes olime meie juba jeehat tõmmand. Oi seda piinlikkust täna, aga ta oli järelikult ka ebanormaalselt kaua sital.

Varsti stardime Blues Alleysse. Mõnede meelest parim jazzbaar kogu USAs. Ma esinejast Karrin Allisonist pole küll kunagi kuuld, aga olla 2002 Grammyle esitatud. Homme täispäev enda sisustada. Küllap Ahmed jälle mõne uue lüli oma võrgustikust välja ajab...