Ehk siis nii lihtne see Reno polegi. Esimesel õhtul Eldorado nimelisse kompleksi sisenedes läks kõva kümme minsa, et mänguautomaatide ja laudade rägastikust restoran leida. Ja ma arvasin, et see raamatute müügiks kasutatud endine WalMart oli suur a eks mina eksin muidugi ka Viru keskuses ju ära ja nii suur üks asutus umbes ka on. Teadsin küll, et süsteem siin nii käib, aga kohapeal rabab see ikka, kuidas sa tohid kasiinos igal pool suitsetada, pidevalt tassitakse sulle jooke ette, kui mängid, ilmakuulsad artistid esinevad ja lõpuks pumbatakse väidetavalt ruumidesse lisahapnikku, et kõik ikka kindlasti peast soodapeedid oleks ja Mängiks. Võimalik, et see on kahe otsaga, kuna õhk on siin 1,3 kilsa kõrgusel ehk tõesti õige pisut hõredam aga kindlasti kuivem, mis tegelt tähendab soovitust juua 2x rohkem vett ja 2x vähem alkoholi. Yeah right.Vähemalt saavad huvilised neis kultuuri positiivsemat osa nautida – tohutut lõunabuffetit koos jookidega 9 dollari eest, mida leevendasime pärast kasiino lasteosakonnas (!) mingi lauahoki moodi asjaga, mille nime ma ei teagi, aga õlg valutab siiani. Ashokiga komistasime ühes automaatide surnuaia otsa (tegelt suvaline nurk, kuhu kola oli kuhjatud), suutmata küll otsustada, kas masendavamad on vilkuvad ja lõugavad mängumasinad või pimedad üksteise kõrvale tõstetud kolakad. Mulle meenutas mingi ulmefilmi väljalülitatud roboteid, kes võivad igal hetkel tulukese käima tõmmata ja hirmsateks tapamasinateks muutuda. Ühel kohtumisel kurtis Californiast siia kolinud mees, et talle oli ka alguses täiesti arusaamatu, kuidas hotelli koosolekut pidama minnes läbid esmalt tohutuid kasiinosaale aga nüüd on ära harjunud - see lihtsalt on nii.
Üleeile hommikul käisime Reno lähedal ühes pisemas asumis kooli külastamas. See oli kah rabav – meid pandi nigu lambaid lava peale istuma, selja taga käimasoleva etenduse dekoratsioonid, lapsed istusid publiku kohtadel. Üsna kindel olin, et tuleb ebamugav tund mõlemale poolele aga tegelt olid nad jumalast huvitatud. Koolist ja haridusest ei rääkinud sõnagi, vaid lõpuks ligi 2h absoluutselt asjalikult ja suure murega USA poliitikatest, Bushist (ma teenisin kõvima aplausi vist kui väljendasin oma rõõmu selle üle, kus olin sel päeval mina ja kus GWB), lähis-idast, Al Jazeerast, eri riikide kuvanditest kellegi silmis jne.Pärast rääkisin veel kuue-seitsmega eraldi juttu ja mul oli lõpuks neist (unitedstateans nagu üks kutt ameeriklaste asemel ütles) päris kahju lausa, kui kuradi häbi neil on ameeriklane olla praeguse valitsuse pärast, ühel tibil oli Londonis käies just eriti keeruline olnd. Ega enamik neist polnud ka väga palju USAski reisinud, välisriikides käimisest ja õppimisest rääkimata. Nii et pisarsilmi surusid kätt lõpus, kuna mõni ei kuule neist oma elugi jooksul võibolla nii palju eri riikide lugusid. Kool ise oli mõneti väga rikas, selle kandi kõige värvikam niiöelda, kus õpib üle 2400 igat karva noori, aga pole vaeste ega rikaste, vaid keskmisest isegi sutsu kõrgema tasemega. Tänane teine kool oli hoopis teistsugune - neid noori ei huvitanud eriti miski, kuigi olla kõrgema tasemega, valgete tsoonidest jne. Pea kõigil klassist olid aga autod. Ma püsisin üsna nende tasemel, kuna Phili küsimuse peale globaalse soojenemise märkidest Eestis ja Kyoto protost ei osanud ma mitte kottigi vastata. Pean need CO2 hulgad omale vist selgeks tegema. A kummagi kooli tüübid ei teand Skype'i nii et söögu sitta oma tseeookahega.
Kui mu hotellitoa aken lahti käiks, saaks juba 7. korruselt mõnipäev pilvi katsuda, eile pärastlõunal mööda mägesid ligi kahe kilsa kõrgusele Virginia Citysse tiirutades oli veel süngem kui aina pimedamaks läks ja lõpuks teravat lund tormama hakkas. Kohati erkkollased mäeseljad muutusid oksevärvi ja siis valgeks. Aafriklased mängisid lumesõda nagu kutsikad ja uurisid, kus eskimod on. Libeeria proua säilitas väärikuse ning lihtsalt niutsus ja huilgas tükk aega helbeid püüdes.
Kunagi elas selles ülipopis kaevandamisbuumi aja linnakeses Virginia Citys ca 30 000 inimest, nüüd vaid 1500, aga turiste käia 2 milkut. 19. sajandi keskpaiga-lõpu kulla-hõbeda hiilgusest on alles küll vaid sisuliselt üks tänavake, aga VC olla siiski riigi suurim National Historic Landmark. Eks tänava ääres olegi suveniiripoed valdavalt; Sam Clemensi nimeline mees on kah seal sündinud, tema sitapott oli isegi muuseumis väljas, rääkis keegi meie omadest.
Töökohtumine oli ka, sealses penskarite majas kohaliku kogukonnaasutusega Community Chest, kes ei taha end sotsiaaltöötajateks kutsuda. Üks toredamatest asjadest oli neil COW (Classroom-on-Wheels) Bus, mis tähendab, et hallipäine sohvriproua sõidab mööda vaeseid kohti, aitab lastel kooliks valmistuda ning õpetab ka nende peredele... elu. Ehk siis neile, kes elavad kõigest ja üksteisest väga kaugel või on nad lihtsalt väga vaesed.
COW bussi klientidest lapsed ei oska näiteks kriiti käeski hoida või kääre kasutada. Alguses tähendas projekt pikalt vaid bensakulu, keegi ei tundnud huvi. Ega millegi ega kellegi vastu ei tuntud, elati vaikselt oma sitta elu. Nüüdseks on tänu bussile inimesed ka omavahel nii palju suhtlema hakanud, et käivad läbi, on kõiges üksteisele abiks, buss toob linnast peredele vajalikke asju jne.
Tulu teenimiseks käivitab CCI miskit kohvimüüki, ostsin ka siis (majapernaise sõnul autreidžesliku 9 dollari eest) paki nende ube. Kust ma nüüd jahvataja saan? Õieti ma ei joogi ju kohvi Eestis, oeh. Aga Community Chest (mitte segi ajada varem selle nime all tegutsenuga, kes nüüd on United Way või kolmandatega) on üks neist, kellest on loo teinud The Visionaries – Law&Orderi Sam Waterstoni (muidugi vabatahtlikkuse korras) hostitud ja üksjagu auhinnatud saade, mis portreteerib sotsiaalseid muutusi, pühendunud inimesi ja organisatsioone, üritades tõestada, et uudised ja huvipakkuvad lood meedias ei pea ainult negatiivsed olema.
Eile kaotasin siis lõpuks ka oma pika meele ja tolerantsuse kahel kohtumisel, kuna see... peaks ütlema ‚kultuuriline mitmekesisuses’, aga tahaks öelda ‚lõunamaalaste ignorantsus’ (sest nad ise on kohati kõige vähem mõistlikumad nende erinevuste suhtes) keeras vindi üle. Üks naiste ja laste õigustega tegelev mutt lõikas õnneks v kahjuks ise teema läbi, öeldes, et sellest me lihtsalt ei räägi täna, kui zimbabwelane üritas seletada, et inimesed ju otsustavad ise homoks hakata – pärast õues järgnes grupi sees ja saatjatega küll kõva karjumine, millest ja kuidas on õige rääkida ning millest mitte ja kuidas omudega ikka on, sest Raymondi arusaama jagas mingi kõhkluseta veel mitu inimest.
Ja kui järgmisel kohtumisel ühe passiivsetele ja kolmelistele keskkooliõpilastele mõeldud päris asjalikku leadership-programmi tutvustamisel Ahmed väga teravalt tädile ütles, et aastas vaid 40 koolitatavat tähendab suurt ebaõiglust ja valitud eliidi loomist, lõpetasin ma kontrolli kaotades teema sellise sõnavõtuga, et meie saatja Phil palus pärast bussis kõigil kirjutada hommikuks 1000 sõna teemal „What is fair?” ning need minule esitada. Paar inimest vist võttis isegi tõsiselt seda nalja.
Ma pole muidugi ainus - meie Ungari tore ja leebe roheline naisterahvas, kes elas väga tõsiselt üle Coca-Colalt annetuse vastu võtmist, ütles ka eile, et ta ei suuda enam ja tegi pool pakki suitsu ära õhtul.
Tänane ehk programmi kõige viimane kohtumine oli hommikuste mõttetuste kõrval aga väga kena lõpp. Põhja-Nevada Foodbank, kes põhimõtteliselt kogub ja jagab eri programmidega aastas toitu üle 50 000le inimesele. Ja mitte miskitele kodututele nagu näljahädalisi enamasti ette kujutatakse (USAs ca 38 miljonit inimest!), vaid valdavalt on sihtrühmaks alaealised või penskarid, suurem osa käivad mõiste working poor alla. Vabatahtlikke tahab koolidest, firmadest (kes annavad nädalas mitu tundi selliseks tööks vabaks) ja mujalt tulla rohkem kui ära suudetakse kasutada - aastas oli vist üle 1000, tundidesse ja rahasse arvestades teeb see ca 3 täistöökohta.Nii väga kui ma ka juba koju ei taha, lükkaks seda kolme faking ümberistumisega lendu võimalikult kaugele. Aint Aafrikasse ja kaug-itta sõitjatel on sama palju lennukite vahetamisi ning kogu reisi ehk 26 päeva peale tuleb mul kokku 11 tõusu ja maandumist. Hõk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar