Koduüritus läks valutult, kuigi mõlemad vastuvõtjad olid politoloogiaharidusega ja peamiselt sai räägitud valimis(süsteemide)teemal ja Bushi kirutud, mistõttu ma juba lausa ootan, millal esimest vabariiklasest kohalikku ometi kohtan. Külma kardulaputru (nad kutsusid seda salatiks) pold varem saanud, aga grillvorstid oma tagaaiast ja bataadipirukas olid head, kodu kah kena puidune, kuigi 8 miili hotellist kolistada. See piirkond siin olla 15 miili üht ja sama palju teist pidi, mida kõike Raleigh’ks kutsutakse. Või miskiks triangliks koos kahe teise nimega, mida neil päevil külastame. Väga ootamatult sai küll õhtusöök läbi ja meid aeti/viidi koju tagasi a ju see käibki nii.
Käntsatasime Ashokiga siis hotellibaari veel korraks, kuna/kuigi ma kipun tõbiseks jääma. Kui ta ühel hetkel türgi tibi Serraga suitsetama läks ja, nagu kombeks, kõrvalistuv vunts minuga juttu tegi, pidasin kõva tunni veel vapralt vastu – naaber Felix Dallasest osutus nimelt sünnipäraseks eestlaseks (3/4 vähemalt, ülejäänd sakslane). Keelt ei räägi, hulka väljendeid, sõnu ja Tartu kivisilda teadis ning viimati käis siin/seal 10 aasta eest. Ei jõua enda sõnul ära oodata, millal ta saab oma naisele rääkida, et kohtas eestlast. Mina ka ei jõua.
Mõni jõuab - tundub, et kaks meie grupist panevad juba nii neljandast päevast saati. Aktiivsed kodanikud tõepoolest, pole midagi öelda. Ashok ütles nii 12 korda järjest ‚funny’, ‚very funny’ ja ‚I mean funny’, kui talle rääkisin. Ega ma ise osand midagi öelda, fuck happens. Aga Ashok suudab juba väga ladusalt mu mõtteid lugeda ning mind mute peale panna, kui midagi sapist öelda kavatsen avalikult ükskõik, mille kohta. Äärepealt oleks üleeile küll mõlemad end õnnetul kombel kaineks naernud, kui üks nisuke olukord kahe sekundi jooksul ühegi sõnata lahenes ja me hetk hiljem toimunust aru saime. Teised jäid intsidendist hämmarisse, aga vot selliste inimestega ma end aint ümbritsekski, kui vaid saaks.
North-Carolina Ülikoolis Chapel Hillis oli hommikul lahe kohtumine. Õieti umbes sama valus, kui eilse lastega tegeleva võrgustiku juures, kus üks meie grupi liige oma perekonna ja kultuuri kogemusi jagas naiste olematutest õigustest elule ja haridusele, küll aga vägivallale jne. Pisut tugirühma koosolekuks kiskus kätte, kuigi kõik jäid päris kuss selle peale. Kuna ma tegin karupeksu kampaaniat kunagi, küsisin selle teema kohta ka – oi kui palju ameeriklasi toetab füüsilist karistamist. Pärisin, mis kirik arvab, eriti katolik – keskuse juht luksatas valuliselt – ta ise käis just sellises koolis ja midagi polevat muutunud.
Tagasi tulles - täna pold ülikooli tädide jutt, vaid kogukonnast neli musta ja üsna vana meest kohal, sellist, kelle vanaisad olid veel orjad, kellele endale veel 1989. aastal Ku Klux Klan koduvisiite tegi (nt kui üritasid vangivalvurina töötades edutust saada, aga ei teand, et ülemused on KKKs puha, kes musti eales ei ülenda). Politsei ei tulnud kunagi mustade koju, öeldes, et neil pole autot. Praegu üritavad nt oma mustade piirkondadesse kanalisatsiooni saada lõpuks, mida takistab peamiselt see, et nad on mustad. Ja/või vaesed, ja/või mehed. Igasugustest rahvusvahelistest võrdse kohtlemise konventsioonidest jms on USAl ikka üsna pohui, ülemkohus on põhiseadustki tõlgendanud üsna omatahtsi.
Teema on muidugi vastuoluline ka. Rohkem musti istub näiteks praegu USAs vanglates kui ülikoolis; üks kahest mustast ülemkohtu liikmest on kenasti ära unustanud väärtused, mis teda nii kõrgele aitasid ja oponeerib neile lausa; enamik kogukonnaliikmeid toetab passiivselt, julgemata avalikult välja või liikmeks astuda jne jne. Vabatahtlikena nad ka väga ei toimi, kuna nad tahavad kohest kasu näha.
Aga sel UNCl on Center for Civil Rights, mis pakub mh juriidilist abi tontidele, ka vaestele, et diskrimineerimist vähendada, sest seda on ikka kõvasti (KKK pole ka päriselt kadund) ja tööpoliitikas pole orjanduslik kord sugugi võõras. Jabur, et kuigi ülikoolid räägivad palju sidemete vajadusest ka oma asukohajärgse kogukonnaga, ei viitsi reaalsuses keegi nihukest suhtlust ja koostööd ette võtta ja sedagi keskust rahastavad sponsorid. DCs hakatakse muide MLKingile monumenti püstitama kusagile Lincolni ja Jeffersoni omade vahele vms, millest saab seal riigi kõige ülevamate mälestuste piirkonnas nii esimene musta auks, esimene mittepresidendile National Mall’il kui ka esimene kodanikuõigustele pühendatud mälestusmärk. Seda pläma, mis teiste juures kodanike õigustest ja demokraatiast räägitakse, ei tasu kindlasti mu arust tõsiselt võtta.
Raleigh’s juba on vähemalt üks torakas MLKle ja siinsamas Greensboros asus eri riikides toimunud sarnaste protestide reas see kuulus söögikoht, kus musti muidugi ei teenindatud ja nad seal 1960. aastal (Montgomery bussiasi oli veidi varem, millega suurem laine algas) protestiks maha istusid ega lahkunud. Tuhanded mustad tudengid tulid sellega kaasa mitmes piirkonnas. Need nelja kuti pukid on nüüd Washingtonis Smithsoniani muuseumis väljas. Sestsaati tohivad neegrid püstijalu seal olla... ha-ha. Greensboro ehitavat ka sit-in muuseumi samale kohale.
Niipalju juhuslikke pildikesi, mis mõistagi ei ürita ühiskonda analüüsida.
Teises ülikoolis käisime veel, Duke’i nimelises (Dorise elu polnd kindlsti igav, ma uuest filmist ei tea küll midagi), Durhamis, kus neil on juba 14 aastat mittetulunduste juhtimisprogramm ja nüüd veel Blue Cross and Blue Shield Foundationi toetusel selle edasijõudnum variant. Õppemaks on päris madal, sest nagu nad kenasti sõnastavad – siin õpetatakse inimesi, kes ei tee igapäevaselt seda, mida nad oskavad, vaid mille suhtes kirge tunnevad, kuid mõnest oskusest jääb lihtsalt puudu. Ka õppejõud teevad selles programmis tööd poole hinnaga ja ülejäänu eest maksab sama kirg neilegi. Programmi toetab nt Kelloggi fond, kes on tegevuste sisust väga huvitatud ja see iseloomustab üldse sotsiaalse vastutuse olemuse muutusi - kui 10-15 aastat toetas Kellogg’s Foundation nt vanainimestele toidu muretsemist, siis nüüd on palju täpsemalt paika pandud sihtrühmad, nt mustad vanainimesed, kel pole kõrgharidust ja kes elavad seal või seal.
Lõpetuseks tahaksin tänada Jumalat ja Ameerikat vaipade eest – esimest (ja mõne h pärast ka teist) korda lendas läppar kotist põrandale täna, kuna kiire oli ja pea valutavat tatti täis jne. Siiski tõusis elule pärast leebet nullerdamist akuga. Üldse ei ole selle uue ahju, st fotoseljakotiga, harjunud veel. Mõra on nüüd korpuses ja eile murdsin ühe fotoka filtri kah veel pooleks, ilmselt esimesena maailmas, bluddy 'ell.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar