V�hemalt on lossist eile�htuse seisuga kogu kola �ra toodud. V�luv ruuduline Evermeni vest (tshauuuu Umy) j�igi eelmisest suvest kaotsi, lootsin, et sahtlite alt tuleb kusagilt ikka v�lja. Hiilisin igatahes ��pimeduse varjus vaid kahe kotiga minema ja keegi ei esitanud t��tuid k�simusi, et mida sa vead v�i et mida n��d edasi teed. Argentina won�t cry for me anyway.

Sain t�na ka �le n�dala jooksul tekkinud vajadusest koju elu esimene printer osta. Mingi faili abil �nnestus hakata pdf-e printima ilma r�veda piraatdistillerita. N�dalap�evad Hansaraama �ppimist on �letanud mu perverssemadki unen�od numbrite seksikusest.

Merele pole j�udnud n�dal otsa vist, magamisega ka kehvasti. Kusse vaba aeg on, ah? Nagu n�ha, pole naljagi millestki saanud. Eks homme l�hen Viru Keskusse siis j�lle, pole midagi parata.

Siiski - K r��kis l�busa loo, kuidas �ks tuntud graafik oli Soomes �gedat installatsiooni n�inud. H�mni (see meil kahepeale, s�ja aeg, teate...) saatel t�usis videopildil t�ide vardasse... no mitte lipp igatahes... m�elge ise. K arvas, et v�iks laulupeol n�idata suurelt kaare alla. Meie oma parade, pride vms - miks mitte. Mingip�ev sai just kellegiga arutatud, millal inimene vana on - naisel siis, kui rinna alla asetatud pastakas enam maha ei kuku; mehel siis samamoodi, pastaka ja muude v�ljaulatuvate aga ebaloomulikult v�heliikuvate kehaosadega. Laulupidu just niukestest paljus koosnebki ju (tshauuuu Gustav).

N�e, midagi meenub veel. Jaapani bambusfl��di kontserdiks peab siiski eelnevalt valmistuma! Mina ei teadnust sest shakuhachist midagi ja j�udsin kohale purukainena. Kuulasin viisakalt, oli zen enough. Ja selgus, et kalleim nihuke pill, mida vanamuusik (tegelt noor mees) n�inud on, maksab �le miljoni meie rahas. Faking bambustoru! �ha zenim. P�genesin.