Astun rahulikult hämaras lossis suitsuruumist välja, kui mulle vaatab otsa paarkümmend meetripikkust uudishimulikku silmapaari. Kuna süda ja hingamine seiskusid ehmatusest, suutsin vaid 'issand' kõõksatada, aga kui selle peale ekskursioonile tulnud lapsukeste järelvaatajamutt ebapedagoogiliselt naerma hakkas, taastus murdosa sekundi jooksul vähemalt vihane hingamine ja ma käratasin bandele 'minge kooli!', meenub läbi udu. Tädi enam ei naernud, lastest mõni küll, osad vist hakkasid nutma... v. piinlik.