Houellebecq mõjus oma küünilisusega mu eilsele päevale v. halvasti.
Aga kellele ei tunduks aeg-ajalt, et elul pole temaga tõenäoliselt
enam mingeid plaane ning ilgelt tahaks mõnikord enda ümber
automaaditule avada või vähemalt hulgal inimestel enese
taastootmisvõimalus ära võtta.
Muidu polnud Kiel paha linn, ehkki mingis tornis lüüakse enamvähem
kogu aeg kella. Kahtlustasin soovilugude võimalust, aga ilmselt ma
kahtlustan üldse liiga palju. Näiteks, et mingi kõhuhäda on sörgi
kõrval põhja-sakslaste rahvuslik omapära, arvestades kõigi randa mööda
jooksnute haiget kehahoiakut.
Ohtlikult meeldiv oli, et portaablite gemüselettide taga ei konuta
kivistunud pilguga lapsed, vaid (M-Li tähelepanek) sügavaid
flegmakomplekse tekitavad täisjõus mehed, kes viskavad sulle igast
viljast kohe ühe¬-kaks prooviks, kui vargsi selle poole vaadata oled
söandanud. Arbuus jäi arusaadavatel põhjusel meie poolt igasuguse
tähelepanuta. Järve Selveri juures mäletan kord ühe naise palvet
murelit proovida. Umbusklik müüjatar täpsustas igaks juhuks, et kas ta
proovib ikka ainult ühe marja.
Kalleimate poodide tänavajupil asuv
jahi-ratsutamis-kalastamis-jm-kalli-elustiili pood oli küll minu
liigast kõvasti väljapool oma roheliste ja ruuduliste
riiete-aksessuaaride ja vana kooli müüjaga (perfektne ikeel, milliseid
komplimente vastastikku pildusime), aga ma ostsin kolekallid
neopren-sisuga kummikud sealt. Härra saatis mind kotti oma käes hoides
uksest välja ja puha. Ebamugav tähelepanu. Katsusin võimalikult palju
naeratada, et veidigi meie rahvuslikku flegmatisminivood alandada.
Venelaste allveelaeva teemale ei osanud aga kuidagi kaasa rääkida.
Jälle kadund, saan aru. Paberkott läks hetk hiljem puruks, kuna
ladusin ka kapsaid ja kaale sinna...
Tänaval ATMi otsides olin sunnitud ühe kohvikulaudu puhastanud väga
Leni nägu vanamutiga saksa keelt rääkima. Mõned teenindajad on
õnnestunud isegi ära petta seni püüdlike käibeväljenditega, kui nad
just ei hakka uurima, kas latte peaks olema tavalise kohvi või
espressoga. Esimesel õhtul siin kõrvallauast kostnud möla põhjal vene
keeles suhkrut küsides teenisin dusjalt millegipärast vaata et
etteheitva pilgu. Ju lootis, et keegi ei saa aru, millest neil jutt
käib. Nagu see võiks possibly kedagi huvitada, elu on niigi keeruline.
Trahteris kaalusin eile hulka viise, kuidas vähemalt üks oma
laudkonnast järgnevaks nädalaks vähemalt enda kuuldeulatusest
elimineerida. Ja kui see nüri uluk ka kauem või igavesti ära oleks,
pöörleks maakera üsna täpselt sama kiiresti edasi. Õnneks või kahjuks
on mu mälu ta säravaimad tsitaadid ka recycle binist kustutanud.
Trahter ise oli ehe – vaat kohapeal tehtud õlut laua otsas, ootamatult
eestlaseks osutunud ettekandja ja siis poissmeestepeod. Umbes kolm.
Sakslaste kõrval tunduvad britid vagurate kooripoistena igatahes.
Laulsime meiegi ühe loo kaasa, mille sõnad kogu saalile laiali jagati.
M-Li ja isakesega läksime jala sadamasse tagasi, teised mehed kadusid
mujale ja nagu hiljem selgus olid pedebaari sattunud. Meil jäi tee
peale aga mingi varietee nime kandev telk, ukse vahelt piiludes käskis
keegi sädelevas frakis mees sisse minna ja maha istuda. Ei aidanud ka
isakese selgitus, et me ei oska saksa keelt väga; rõhk tundus nimelt
tekstil olema. Ja üritus mingiks tsirkuse ja estraadietenduse
vahepealseks asjaks. Ja frakk ise mustkunstnikuks ning mulle tundus,
et ka kogu kupatuse omanikuks või vähemalt kunstiliseks juhiks. Valge
vein sobis (mööndustega hommikule mõeldes) kogu tralli kõrvale hästi,
aga õhtu ei olnud isakese meelest siiski täiuslik akvavitita. Ütles
hommikul, et poleks seda joonud, oleks veel halvem. Ma miskipärast ei
ostnud toda seletust.
Jäin lobisema, nalja nagunii napib. Bornholmi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar