Vaevalt sain hollandi keeles kolm väljendit ära õppida (P-Karu ei soovitanud ühte neist enda õpetatutest küll kasutada), kui jõudsime Saksamaale. Suudan vähemalt suht perfektselt nende keeles öelda, et ma ei räägi saksa keelt. Jahil pole veel ühtegi asja vist, mis poleks tööd lõpetanud. Küll paneb navigatsioonisüsteem end kinni, siis on 400lidrane veepaak järsku tühi, 60 meetrine ankrukett läheb lahti ja kolinal põhja. Või ei tule lihtsalt vett, või ei lähe vesi ära, või ei lähe vesi soojaks. Või kaob vool ära, või ei lähe tuled põlema, või ei tööta autopiloot. Või tuleb ühe mootori gaasikang küljest ära. Jne jne.
Kui need oleks korras, on, nagu isake ütleb, purjetamine nigu multikas – istud salongis, pult käes ja keerad laeva kuhu tahad. Põhimõtteliselt võiks vaadata aint, et millelegi otsa ei sõida. Aga selle eest hoiatab ka radar tegelikult. Tegu ikkagi tutika katamaraaniga (lisab oma rooblefaktori enamikule inimestest). Mingi soomlase abil käib tehasega tihe sõnumitevahetus, igast lagund asjast teeme ka fotosid, et pärast reklamatsioonialbum paarisaja tuhande vastu vahetada. Mingeid naljakaid asju on veel juhtunud, ei tule meelde.
Keerulisim osa minu jaoks oli seni laeva prantsuskeelse manuali lugemine. Kui see läbi sai, osutus lõpus olema ka ingliskeelne versjoon... A siin näeb vähemalt ikka päris merd ka, mitte nagu Tallinna lahes, kus paar kiirlaeva panevad tsirr ja tsurr mööda. Kui ikka järsku mingi poole kilsa pikkune hiina kaubalaev sulle otse selja taga pasunat laseb, tuleb südant tükk aega käivitada. Ja neid laevu on ümberringi kohati kuus-seitse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar