teisipäev, august 09, 2005

ja kuskilt ei paistagi maad

Näe kui palju aega on merel kohe kirjutada ja kui palju sõnu
väljapääsu otsib. Pagesin kajutisse, sättides äratuse öhe ja võttes
Raymarine'i rimõudi koisse kaasa, kuna ammu punasesse peksva
enesekindlusnivooga P (sama ütlevad ka tema koleduse ja rumaluse
kellad – letaalne kompott kõigile perimeetris) pidi järgmisse vahti
minema. Arvestades ta senist halba harjumust hävitada tüüpilise
talupoja kombel midagi mõistmata kalleid ja ilusaid vidinaid oleks
isake ehk mulle tänulikki vahi vahtimise eest.

Isakese üks enda halb harjumus tabas mind aga täna jälle ja ma olin
täiesti unustanud, et saabusime uude riiki ning igasuguse valvsuse
kaotanud. Ega isakesel neid palju vist pole – nalja mõistab, ei karju,
süüa teeb hästi, alla on ka võtnud, alkoholi tarbib härivate
pidurdusprotsessideta – mis inimesest veel tahta. Aga tal on kusagilt
õpitud vajadus osta igast riigist üks kohalik estraadikogumik!

Hollandi slaagreid kuulsin juba A'dami lennujaamas Heinekeni kõrvale
ja siis läks Haagis meie masinas sama tramburai käima. Ei mäleta, kas
Saksamaalt ka miskit oli. Täna nautisime igatahes seljanka kõrvale
Taani rahva paremaid palu (ei, mitmelihasupi, kuna seitsmendat
komponenti ehk neeru Bornholmil ei müüdud, glory be to this kingdom).
Puhtalt protesti märgina ei võtnud ma isegi teist taldrikutäit, seda
paneb ta alati tähele...

Mittemillegitegemine on nüüdseks kulminatsiooni üle elanud – lugesin
täna Browni paavsti ja illuminaatorite saaga läbi. Muidugi oli raibe
nii haarav, et ka porgandikoorimisegi ajal oli raamat ees. Tegelikult
võtsingi väga pretensioonitu kirjanduse kaasa, pooleli oli ka aint
(neid ei arvesta, mis üle 6 kuu pooleli on) Ahvenamaal alustatud
Baudolino a see jäi väljakolitud koju, M-L imeb end küll jätkuvalt
vapralt ikeelsest F. Pendlist läbi siin. Ja ta arvab, et see on
merehaigus, mis peapööritust tekitab...

Siiski jäi ka kibestunud prantslasest ja isegi Pratchetti lastekast
midagi meelde; üks uus mõte v hea nali raamatu kohta pole halb
tulemus. Kunagi ei unusta ma küll K doktriini, et inimene, kes pole
loetud raamatu kohta ise kahte uut kirjutanud pole väärt seda ühtegi
lugema, aga seda ei suudaks ka ta ise tegelt. Või ei suudaks keegi
neid lugeda. Või mõista.

Egal. Skippides sujuvalt MH suitsetamise tsitaadi (liiga täpne) väitis
Houellebecq, et „osta üheinimesevoodi tähendab tunnistada avalikult,
et sul pole seksuaalelu ja et ka ei lähemas ega kaugemas tulevikus ei
kavatse sa seda elada /.../ Müüjate silmis on meeter kuuekümnene voodi
ainus, mis ostmist väärib" (juhtumisi ostsin täpselt sellise madratsi
ka ise nädala eest). Mina hindaks pigem voodimüüjana kliente just
teistpidi, et „see ostab nagunii ainult petteks laia, nagunii ei saa
eales keppi" või et „äkki on keegi mulle temaga mitteseksimise eest
ühel päeval veel tänulik, kui ma valetan, et soovitud laius on otsas".
Vana pervent K mainis nädala eest seda motiivi kuuldes (M-L oli mulle
juba enne ise lugemist viidanud), et ikka piisab ka kitsamast, kuna
saab öelda jahedalt „selles voodis ei Magatagi" ning ma laiendasin
kitsa voodi vabandust sama külma repliigiga: „Nad ei jää kunagi
ööseks".

Inglitest ja deemonitest ei jäänud küll ühtegi edasiarendatavat
süvatarkust, mõned lühilaused olid lihtsalt terased järeldused. Pean
Jga nagunii omandatud ajaloofakte sünkima, kui tagasi jõuan. Hetkeks
tundus lõpupoole, et äkki peaks üritama ise ka jumalaga igavusest
chattida üle tüki aja (meri teeb samasuguseid imesid psüühikaga nigu
päike...). Odavam kui gprs kindlasti... Suht iseenesest tuli kuskil
kuu aja eest Ri tõvevoodi juures üks äraproovitud tõhususega mantra
meelde a siis nähvati, et mida ma häkin nüüd...

Aga Pratchett pani kirja ehmatavalt tuttava lause, mis sobinuks rohkem
küll Houellebecki sotsiopatoloogia konteksti: „Parem on kuuluda sinna,
kuhu sa ei kuulu, kui mitte kuuluda sinna, kuhu sa kunagi kuulusid,
mäletades aega, kui sa sinna kuulusid." Sain vist millestki üle;
ilmselt ettekujutusest nagu mul oleks valikuid.

PS Kas mulle ainult tundub või olengi ma vähem komasid hakanud
kasutama? Äkki lihtsam kui suitsetamise ja ropendamise vähendamine. E
väitis Jüri Mõisa ropendamisharjumuse näitel hiljuti, et Jürkal oli
ikka jah väga õhuke kultuurikiht. M-L ütles, et ta ema kinnitab just
sama. Paanilise vasturünnaku raames pidasin ilmselt mitte sajandi
sütitavaima lühiessee kultuuri kui sellise olemusest, tekkest,
subkultuuridest jms. Ehk naine jäi uskuma. Ma ise ei jäänud.

Kommentaare ei ole: