kulturism

Okei, ma ei julgenud eelmisel nädalal Karinist, Indrekust ja suure Tga teatrist siin midagi kirjutada ja reedesed Meeletu piletid viisin kassasse tagasi, kuna kaks suurvormi ühel nädalal oli isegi juba liig. Kartsin lõpuks, et äkki ma pole kõike seda väärt ja mõni arukam teatrikülastaja jääb nüüd minu pärast ilma millestki.

Aga täna laskus mu kultuuritase allapoole merepinda. Ja ma ei mõtle siin seda, kui ma ilgelt sitas tujus koosolekule lidudes paki suitsu ostsin (üle 1,5 nädala!) ja Tammsaare kuju kõrval peeretasin. Mõtlen hoopis Kaido Haageni näitust "Silmad vees", mis Kalevi spaas avanes. Suht põranda.. ee.. veealune asi - kümmekond inimest siidrit mekkimas nagu tavalised lebotajad. Kes teadis, et pisikses basseinis ühel seinal fotod ripuvad, see neid nägi. Üsna hingetuks võttis küll see kõik - värviliste kalade kui füüsikalise õhunappuse tõttu. Ja mantad on müstika.

Lasime Karliga torust ka paar korda alla (mina, algaja lapsena, neelasin paar liitrit vett selle käigus muidugi) ja tulime tulema. Emotsionaalne, ehkki ma väga tihti ei tahaks kultuurisündmustel alasti olla. Õnneks võttis ta mulle teise paari uikareid kaasa, ise unustasin täitsa ära. Kaidole viisime kättemaksuks kaks... puud. Mingid järjekordse suguhaiguse nimega kollaste õitega väga pikad luuad.

---
Lisa: ahjaa, kusagilt ei leidnud Kalevis kella, vähemalt mtite lähemal kui 50 meetrit teises basseini otsas seinal, kuhu mingi ujumistreener mind vaatama suunas, mutil endal kell käel. pidin siis otsima lohutust basseini kõrval valvava vahukustuti töökoormuse üle mõtiskledes.