kurjuse telg

Ma olen jumalast kindel, et see räpane luud valetab. Poemüüjat mõtlen, mu seina taga. Käisin õlle ostmise kattevarjus uurimas, kas neil ka rotte on. Nihukesed süüdmatud eided toidavad kas või tapjakrokodille, peaasi, et kellegi eest hoolitseda saaks. Suvel lasi ju miski narkari tagauksest trepikotta, kes oma süstla lahkelt liivakasti kõrvale annetas. Poehark vabandas, et keegi tänaval lubas narkarile peksa anda ja õnnetu vajas abi. Ma täpsustasin siis, et järgmine kord, kui ta ühiskonna heidikutele vastu tuleb, leiab ühiskond või vähemalt mu ühistu uue peksukandidaadi. Siis vist võttis oodatult isiklikult asja. Täna ma olin vist liiga leebe.

Igatahes, zoomisin nüüd kümmekond vana fotot läbi, et äkki leian selle augu, mis kipsi taha jäi, kust sitad sisse poevad mu lae alla. Ei leind. Äkki keegi teine proovib. Seal keskel üleval kusagil...

Nihuke nägi siis mu elutuba/kabinet/fuajee välja täpselt aasta eest. Happy fucking anniversary for all ratkind.

Muidu on elus tulnd uusi lehekülgi nigu mingi kirjanduskonkurss oleks lahti - olen mitu päeva autota tööl käinud. Andestust, aga ma tõesti ei teadnud, kuidas see toimib. Seal väljas on inimesi, maju, purikaid! Varsti hakkan juba igatsema kaugemal elamist, et veerand tunniga vanalinnas poleks.

Üritasin õhtul kaardi pealt otseteid leida. Puhas porno tuli välja. Asi algas sellest, et balta ja raeplatsi kaudu tuleb tiir sisse. Kodust otse minnes jääb aga jalgu ajalooline paratamatus, et kalev ei jõua tiirase metallivargana kunglast tulles kuidagi valgevaseni välja, vaid keerab salmest ja graniidist üle käies lindale ära. Tõll sahistab nats salme kallal ja lõpetab igavalt graniidil. Leiger, vana pede, on omadega vabšee tupikus ja linda, tubli töölisnaine, lõpetab nürilt vabrikus. Kus kurat mina seal veel lähen?!

Otsin Robert Nermani üles või proovin uuesti trammi. Sest jalgsi Uuele uulitsale jõudnult haisevad mu sokid üsna samamoodi kui enamik trammireisijatest, pole nigu suurt vahet.

Hommikul katsetan siiski veel Kotzebue ja Suurtüki route'i. August von (kui see tänav oli ikka tema mitte Otto järgi) pani ju ikkagi pealinna teatrielule aluse, rääkimata seotusest Goethe, Beethoveni ja Krusensternidega.