Kas vanarahvas, või kes selle nullsummamängu välja mõtles, sai ikka aru, et kellelegi "pikka iga" võib soovida, aga tuleb arvestada, kelle arvelt see tuleb. Muidugi oli N sünnipäev, vähemalt nii räägiti - enesetunde ja väljanägemise järgi jäin ma Viru keskuse pöörduste vahele, mis svingisid mu Kopli trammi alla. Ja nii paar korda. Võibolla oli natuke ka võtnud. Natuke.
Tegelt on see juba ajalooliselt selline üritus, mis võtab meiki maha kõigi nende olukordadega, mida me tsiviilelus alandavateks peame. Õnneks mäletan ma vähe, aga kõik lillaks kiskuvad laigud mu kehal, 50%line jäsemete funktsionaalsus ja keskmine peapõrutus jäävad tükiks ajaks meelde. Ka lahkumine polnud eriti elegantne - kolmandal katsel läks ilmselt nii kiireks, et viimast pikemat osa hacienda trepist ukseni ei läbinud ma mitte päris selles tempos ja sammuga, mida oleks iga nutikam ahv kasutanud.
Kui nii sitt ei oleks, oleks mul veel piinlikum.
1 kommentaar:
Vähemalt see voltimise asi sai nüüd selgeks.
Postita kommentaar