godot

Minusuguse linnalooma jaoks on isegi Viljandis käimine seiklus. Või noh, tegelt oli igav. Ehk neil ei olnud, kes mind 3h kuulama pidid (kuigi mina jätkuvalt lukus kõrvade tõttu neid ei kuulnud, õnneks v kahjuks.) Ise eksisin vaid ühe korra ära linnas - muidugi kõige kitsamal tänaval, järseimal tõusul ja teravaimal kurvil, kus... läks natuke aega. Visiidi suurimaks elamuseks jäi 3,5tunnise parkimise tasu - 1,25 krooni.

Tagasiteel süvenes kahtlus, et kitsed on hakanud organiseeruma. Passivad kraavis, teevad näo, et otsivad rohuliblesid või löövad aega surnuks ja arutavad Vanilla Ninja viimase singli üle ning just siis kui sina oled lähenemas, sööstavad välja, kablutavad hämmarit teeseldes mööda teed "issake, asutasime siin kodu poole ja me TÕESTI ei märganud teie autot" ning lepivad elamuse nimel paratamatute tsiviilohvritega. Õnnestus siiski sittade provokatsioonile mitte alluda ja osavalt slalomeerida.

Veidi pikemaks kujunes mu südametunnistuse leevendusprojekt - külastada tee peale jäävas tundmatuks jääda sooviva perversse nimega väikelinnas elavaid väidetavalt bioloogilisi vanemaid. Õnneks oli esiuks lahti (mul pole võtmeid, kuigi moor väidab, et on). Ema istus köögis ja larpis suppi. Ütlesin tere ja jäin uksele seisma. Läks paar sekundit, kui ta üle õla/supi vaatas ja avastas, et ma polegi isa.

Meenus Kivirähu surematu dialoog, mida ma küll liiga täpselt ei mäleta, kus mehe ukse taga oli tundmatu naine (U, võid täpsustada):
M: kes teie olete?
N: Godot
M: kes-kes?
N: ma olen see, keda te ootate
M: ah lits!
N: kas teie ootasite siis litsi?
M: no keda siis veel?

Moor tundus leppivat tõsiasjaga, et ma polnud isa ega lits (no see viimane nõudnuks ka liialt seletamist), mina leppisin mõningase rõõmuga tõsiasjaga, et isa polnud. Käntsatasin end istuma, esitasin viisakusest küsimusi töö, viimase klatši, naabrite ja kohalike poliitikute kurva saatuse kohta. Valdavalt pidin õnneks vastama küsimustele, kes mu talle teadaolevatest sõpradest kellega käib, kus töötab ja mis nägu keegi oli ja kust ma teda tunnen, et ema nimed ja näod kokku viiks. Kulus tund. Ei hakanud ajasäästu huvides seletama, et osade talle teadaolevate inimeste elust ei tea ma enam ammu midagi, või et keegi neist on pööranud rasedaks, pedeks, töötuks või lahku läinud. Õnnis teadmatus töötab alati.

Esitlesin lõpuks, kui teemad täiesti otsa olid saanud, ahastuses oma uut kampsunit. Moori kommentaar on tüüpiline: "Sa oled alati imelikke asju kandnud". Selle peale üritasin solvumist varjates põgeneda vabandusega, et pean House'i ajaks Tallinnasse jõudma. Veits lohutas ema särama löönud silm - selgus, et vaatab ka seda sarja. Siis rääkisime veel veidi aega, mis telekast tuleb. Vahepeal jõudis isa koju, tõmbas mingid tunked selga ja siirdus patakas pabereid käes keldri poole katla manu. Seletas uhkelt, et arenguvestluste kokkuvõtted, mida ta peab tervelt 60 läbi viima vms. Küsisin lootusrikkalt, tema tervele mõistusele lootes, kas see on ikka tulehakatus. Oo faking ei - läks neid keldrisse üle lugema. Noh jah, elu maal tekitab ikka haigeid mõtteid.

Aga minema ma sain. Vähemalt on selle aasta viisakusžest sooritatud. Mitte et mu reedeõhtu kuidagi erutavamaks muutus - 3 osa 6FUd igavusest vaadanud praeguseks. Mille viimane hooaeg on iseäranis masendav. Lohutav taas natuke, et seal pole vist ühtegi tegelast vanainemesteni välja, kes EI ropendaks.